Nimelt. Eestlasele on küllalt omane see, et istub oma õue peal ja parastab, et kuidas a la Ameerikas on kari lolle ja kuidas ikka Euroopas ja eriti seal nurgas, kus Eesti on, on hea rahulik ja mitte midagi ei toimu. Et kuidas Ameerikas muudkui tapetakse koolides ja mujal, aga Eestis on rahulik. (Jättes mainimata asjaolu, et liikluses on Eestis statistiliselt tunduvalt suurem tõenäosus surma saada.) Aga kui nüüd tuli Soomes selline lugu kohale praktiliselt koduõuele, siis äkki on muuhulgas ka õige koht maha istuda ja mõelda, kas on ikka väga õige niimoodi teistele silte külge laksida. Või äkki peaks mõtlema, kuidas saaks kamba peale olukorda parandada.

Ma ei taha sel teemal rohkem hetkel teooriat arendada, panen siia parem paar fakti.

Näiteks praegu ma käin ühel kursusel Bradiga. Brad lõpetas sellel kevadel bakalaureuseõppe Virginia tehnikaülikoolis. Jajah… sealsamas. Ja rääkis, mis värk seal siis oli. Kool lõpetati päevapealt ära, kõigile pandi pooleliolevatel kursustel hinded välja ja saadeti minema. Kas teie olete kunagi koos olnud kellegagi, kes on koolitulistamise üle elanud? Ta on väga normaalne tüüp, aga kui ta kevadest lugusid rääkis, siis kerge kõheduse noot kumas läbi. (Virginia värgile viitasin kunagi varem ka… siis ei kujutanud ette, et satun samale kursusele kellegagi, kes otse sealt ellujääjana tuleb.)

Teine lugu on selline, et üks minu semestriprojekt on seotud sellega, kuidas saaks põhikoolis õpilasi paremini järele aidata. Nimelt siin on päris hästi arenenud põhi- ja keskkoolis (middle school, high school) järeleaitamissüsteem, kus õpiraskustega õpilased saavad õpetajatelt üks-ühele juhendamist ja nõustamist ja kodutöödes järgiaitamist, peamiselt matemaatikas. Ja siis on inimesed välja mõelnud, et tuleks ehitada veebisait, kus õpilased saaks sama asja vabal ajal teha (st täiendavat materjali läbi töötada). Aga selleks, et veebisait toimiks, tuleks kõigepealt uurida, kuidas koolis reaalselt see juhendamine käib. Ja seoses sellega olen käinud paaris Ameerika põhikoolis ja kirikukoolis vaatamas peale tunde, kuidas õpetaja õpilastega töötab. Ja selles osas pole mul küll siin kellelegi midagi ette heita — õpetaja töötab profilt, ruumis on tööõhkkond, vastastikune respekt. Näiteks siin on Hamptoni põhikool kuskil Pittsburghi lähedal.

Ja kui ma nüüd selle kogemuse kõrvale panen Eesti, siis… ma tegelikult ei tea, kuidas praegu koolides on, aga aastaid tagasi oli “peale tunde jätmine” asi, millesse ikka suht põlgusega suhtuti, ja kohe sai teatud stigma külge sellega. Selles valguses ma ei ole eriti optimistlik, et Eestis võiks väga julgelt väita, et kõik õpilased saavad oma vajadustele vastavat juhendamist ja respekti, aga samas ma ei ole olukorraga kursis, äkki on rohkemaks optimismiks põhjust.

Mida me peale põhikoolis käimist tegime? Sealt kogusime “toored andmed”, aga need on vaja disaini jaoks läbi töötada. Siia lõppu panen paar stiilinäidet diagrammidest, mida ma see semester otsa oksendamiseni teinud olen ja teen järgmine aasta otsa kah. Nimelt need on kontekstuaalse disaini (mingi parem eestikeelne sõna? ei usu, et selles valdkonnas tegelikult meil eriti terminoloogiat on?) üks põhielement. See ei ole enam kooli-teemaga otseselt seotud ja need diagrammid käivad kah ühe teise kodutöö kohta, aga see on lihtsalt stiilinäide, et millega ma siin koolitöö raames tegelen.

Ja natuke teisel teemal… eile oli isadepäev, mida mujal maailmas juhtumisi sel aastal samal kuupäeval ka veteranide päevana tähistatakse. Panen lõpetuseks siia lugemiseks oma Kanadast pärit kursavenna Adami meili, mis ta meile kursuse listi saatis. Omapoolsete lisakommentaarideta, igaüks arvab mida tahab vastavalt oma rikutuse ja väärikuse tasemele.

Today, in Canada and known by various names throughout the Commonwealth, is Remembrance Day. It is a day were Canadians remember soldiers — especially our own — who have died in various wars for the cause of freedom. It is traditional to wear a poppy on the left breast as a symbol of the blood split on the battlefields.

At memorials across the country, people gather to observe a moment of silence at 11am- the 11th hour of the 11th day of the 11 month, which marks the anniversary of the end of World War 1, the Great War. The ceremonies also include the singing of Oh Canada, and usually God Save the Queen. Groups, organizations, and individuals also lay wreaths around the memorials in another act of remembrance.

It is also a Canadian tradition to read a poem. The poem, In Flanders Fields, was composed by Lieutenant Colonel John McCrae, a surgeon with the Canadian Armed Forces in WWI. He composed the poem shortly after the death of a good friend during the Battle of Ypres — a battle that turned out to be 17 days of hell. Lieut. Col. McCrae was from the small city of Guelph, Ontario, where I spent my childhood.

In memory of the Canadian soldiers who have freely and willingly given their lives for freedom — including my relative Adam MacDonald, who died freeing the Netherlands one week before the end of WWII, never getting to see his son, and after whom I am named — I would like to share John McCrae’s poem with you.

Lest we forget.


In Flanders Fields


In Flanders fields the poppies blow
Between the crosses row on row,
That mark our place; and in the sky
The larks, still bravely singing, fly
Scarce heard amid the guns below.

We are the Dead. Short days ago
We lived, felt dawn, saw sunset glow,
Loved and were loved, and now we lie
In Flanders fields.

Take up our quarrel with the foe:
To you from failing hands we throw
The torch; be yours to hold it high.
If ye break faith with us who die
We shall not sleep, though poppies grow
In Flanders fields.