Ütlesin kunagi, et kirjutan Steni majanduskriisi-teemalisele postitusele oma kommentaari. Stenilt on nüüd ka tulnud uuendus. Ja Steni jutust võib aru saada, et ta pole just kõige suurem kinnisvarasektori fänn, ja tema positsiooni illustreerib ka see värske lugu.

Aga… mõtlesin mis ma mõtlesin, ainus asi, mille välja mõtlesin, on see, et kuigi omal ajal läbisin koolis mõned makromajanduse teemalised kursused, ei mäleta ma teemast piisavalt, et majanduslike argumentidega kaasa rääkida seega, mida iganes ma majanduse teemal ka ütleks, poleks see eriti usaldusväärne. Selle asemel kirjutan siia parem paar mõtet, mis üksteisega ja teemaga natuke seonduvad.

Mõtete siduv element majanduse seisukohast on see, et tahame seda või mitte, Eesti on konkurentsiolukorras teiste riikidega majanduslike ressursside ja sealhulgas tööjõu pärast. Maailma majandus on lihtsalt nii agressiivne, et võib-olla kunagi varem sai hakkama lihtsalt asju kuidagiviisi ära tehes ja pehmest maandumisest ja muust tühjast-tähjast rääkides ilma sisulise teadus-, arendus- ja müügitööga tegelemata. Tänapäeval paraku on nii, et tipptööjõu/ettevõtjate ja riikide vahelise tasakaalu osas on kaalukauss selgelt esimeste poole kaldunud. Ehk siis on maailmas grupp inimesi, kes vaatab laia pilguga ringi ja otsustab, kuhu oma ettevõte püsti panna. Ja on teine grupp inimesi, kes on oma alal tipptegijad ja keda võetakse tööle oma valdkonnas ükskõik kuhu ja millal, ja kes võivad vabalt riikide ja ettevõtete vahel valida, kus neile töötada meeldib. Ja minu väide on, et Eesti võiks aktiivselt tegeleda just selliste ettevõtjate ja töötajate ühest küljest kasvatamise ja teisest küljest mujalt riiki meelitamisega. Kuna olukorras, kus riigis tegutsevad tippettevõtted ja -inimesed, läheb kõigil elu paremaks (kasvõi maksude laekumise ja riigieelarve kasvu kaudu).

Loe edasi: “Majanduskriisist, tolerantsusest ja Qatarist”

Heldeke, kas nüüd siis ongi see hetk käes, mis augustis jube kaugel tundus?

Kõik individuaalsed ja grupitööd on esitatud. Kõik ettekanded on tehtud. Kõik eksamid on antud. Kõik muud kohustused selleks semestriks on kah täidetud. Enam pole midagi jäänud.

Esmaspäeval kõndisin natuke linna mööda ringi ja imestasin, et on nii kummaline on, kui pole ühtegi koolitööd vaja paaniliselt teha… alates augustist ei ole sellist hetke olnud hea küll, mõne päeva võtsid vahepeal vabaks ja ei teinud otseselt midagi, aga kuskil kuklas kummitas veel teadmine, et selleks kuupäevaks on ikkagi vaja see või too asi ära esitada. Nii et päris rahulik ei saanud ikkagi olla. Aga nüüd saab, sest enam pole tõesti midagi jäänud.

Mõned semestrihinded on kah juba pandud. Aga ptüi-ptüi-ptüi, ei taha ära sõnada, kuni kõik veel väljas pole, seega hinnetest siin ei kirjuta praegu. Muidu veel keeravad midagi tuksi.

Täna võtsin isegi kätte ja koristasin natuke oma elamist. Iseenesest ei ole siin eriti must, sest ma ei salli näiteks musti nõusid ja toidujäätmeid ja laiali pabereid ja sellist rämpsu. Aga kui põhjalikku koristamist pole tükk aega ette võtnud, siis paratamatult natuke sodi koguneb. Täna siis relvastasin ennast puhastuskeemia ja lappidega ja pesin põrandaid ja muid pindu ja nüüd on hulka inimlikum siin olla.

Homme pakin veel asju ja reede hommikul kojusõit.

Üleeile oli kummaline lugu tuletõrjehäirega.

Nimelt said päevased toimetused suht varakult tehtud ja tulin kuskil kella nelja ringis koju. Istusin siin oma korteris, ei teinud suurt midagi, kui äkki hakkas maja koridoris tuletõrjealarm tööle. (Nüüd ma sain siis ka teada, kuidas see siin kõlab.) Esimesel hetkel mõtlesin, et kindlasti valehäire, nagu nad tavaliselt on. Et ei viitsi eriti evakueeruda. Aga samas on mind terve semestri jooksul human factors kursusel karastatud lugude ja videotega sellest, kuidas inimesed kümnete kaupa majadesse sisse põlevad. Ja kuna ma olen viiendal korrusel, siis kui näiteks koridoris tulekahju on, siis ainus variant välja saada oleks akna kaudu, aga tänavale on tükk tühja maad…

Loe edasi: “Häire”

Uudised räägivad, et siin USA kirdeosas on lumetorm. Ja et siinsamas Pennsylvanias on lausa voolukatkestused. Viimastel päevadel on mul vool tõesti kuidagi kahtlaselt kohati kõikunud, kuigi päris katkestusi, ptüi-ptüi-ptüi, pole olnud ja loodame, et ei tule ka. Ja konkreetselt Pittsburghis ei saa toimuvat ka lumetormiks nimetada, kui aknast välja vaadata… niisama ilus talveilm ja lumi maas. Eile ja täna on hommikupoole kõvasti sadanud ja temperatuur on selline paras paar kraadi alla nulli.

Muud pole midagi, aga ma loodan, et kogu see lumi mul reedest kojusõitu tuksi ei keera lendude ärajäämise vms tõttu aga nädala lõpupoole paistab et läheb jälle soojemaks ja vast ei ole selle lumega asi nii hull.

Kooli (s.t semestri) lõpust peaks ka midagi kirjutama, aga ei oskagi eriti… tegelikult on veel kaks asja jäänud. Esmaspäeval pean tegema ühe projekti lõppettekande ja teisipäeval ühe teise projekti kliendile üleandmise. Aga arvestades, et neid asju saab teha ilma, et peaks samal ajal loengutes käima ja sadat peiperit korraga kirjutama, siis on suurem koormus ikka läbi. Ja viimased kolm nädalat olid paras õudus, nagu ette arvatud, aga nüüd tagasi vaadates on raskemad ajad meelest läinud.

Paljud “klassikaaslased” on juba koju sõitnud või sõidavad nüüd sellel nädalal… ma olen üks viimaseid. Ja kooliga on veel selline naljakas lugu, et semestrihinnete väljapanemise lõpptähtaeg on sellel neljapäeva õhtul, aga arvutisüsteem, kust neid näha saab, on reede hommikuni hinnete väljapanemise tõttu tudengitele kättesaamatu. Aga reede hommikul ma ju sõidan ära, nii et ei saagi enne ärasõitu hindeid teada eks ma siis kuskilt poole tee pealt lennujaamast uurin neid. Siiani on üks hinne välja pandud, mis oli päris hea. Aga teisi tulemusi ei julge eriti ennustada… ühe vaheeksamiga ühes aines oli selline lugu, et oma arust läks jube hästi ja oskasin raudselt kõike, aga kui eksami tagasi sain, siis oli hinne alla keskmise (teiste hindeid otseselt ei näe, aga kokkuarvutatud klassi keskmine on iga kodutöö jms kohta näha)… nii et mõni asi ikka läheb tuksi kah. Aga see eksam ei olnud väga suur osa lõpphindest ja tasub loota, et lõpptulemus tuleb ikka hea.

Ikka tuleb elumajades ette küsimust, et kuidas korraldada korteriühistu, töötajate jms premeerimist. Huvitav on näha, kuidas see mul siin korraldatud on. Mul on suht suur maja, kus vist toimib mingisugune korteriühistu moodi asutus (õigem oleks vist öelda “elanike komitee”). Ma pole neist ei varem ega hiljem midagi kuulnud, aga mõni aeg tagasi sain neilt sellise kirja, kus lihtsalt ja selgelt juhend kätte jagatud, et kellele ja mille eest preemiat makstakse ja kuidas ja kuhu oma panus toimetada

Täna tuli siin esimene lumi maha, mis ka lume nime väärt on eelmine oli mingi õhuke lörtsikiht, mis kohe ära sulas. Ja ilmselt ka seda praegust kauaks ei jätku, pühapäevaks lubab ilmateade 10C… aga paar päeva peaks ikka nulli ringis või alla selle olema ja saab ka lund näha.

Ja nagu pildilt näha, siis kehva valgusega ei ole iPhone’iga tehtud pildid just suurem asi. Fotokaamera on sellel aparaadil ikka tõsiselt mõttetult halb.

Üks asi, mida ma Ameerikas teha tahtsin, oli käia mõnda profispordi mängu vaatamas. Eile sai üks osa sellest tehtud — käisin koolikaaslastega vaatamas, kuidas Pittsburgh Penguinsi hokitiim Dallas Starsi 4:1 loputas.

Tegelikult on pesapallile, ameerika jalgpallile (kohalik tiim on siin STEELERS ja see mäng on palju suurem kui hoki) ja hokile kõigile täiesti võimatu pileteid saada. Aga mingi trikiga oli ülikooli üliõpilasesindus suutnud soodushinnaga piletid välja ajada, nii et miks siis mitte minna.

Tegelikult oli sport nagu sport ikka… keskel hokiväljak, ümber mitu korrust tribüüne. Umbes nagu Saku Suurhall vms, ainult et tribüünid olid “mitmekorruselised” ja üleval pool oli järsem kallak, et ikka alla näeks. Muidu vaade oligi selline, nagu alt piltidelt näha.

Ma kujutasin ette, et saalis on mängu ajal tegelikult rohkem tegevust, aga mäng oli üsna vaikne. Tõele au andes tuleb öelda, et kuna mingit sireeni ega midagi ei olnud, siis ma magasin isegi alguse ja esimese värava maha (kuna see löödi pool minutit peale algust kohe). Aga väravate ja pauside ajal muidugi rahvas karjus, tehti “lainet” jms.

Penguins ise mängis kummaliselt… kohe alguses paugutati kaks väravat ja siis järgmised pool tundi mängiti nagu koolitüdrukud, muneti litriga edasi-tagasi ilma seda kuhugi eriti toimetamata. Aga lõpus võeti jälle tempo üles. Ja lõpp hea, kõik hea, “meie omad” võitsid 4:1