Tallinna ja Eesti brändinguga (“welcome…”) käib kogu aeg üks jant. Tasub vaadata, kuidas ja mida teised teevad. Siin on Belfasti variant. Ametlik sait.

Niisama eputamise mõttes tahtsin öelda. Siin on minu muljed uuest riist- ja tarkvarast.

Selline uudis. Ja tõepoolest, tuleb meelde, et mõned nädalad või kuu tagasi olid siin Pennsylvanias igalt poolt tomatid müügilt ära korjatud. Näiteks Subways ei saanud võileiva vahele tomatit tellida. Ja vist ei olnud neid ka poes müügil. Aga see nali kestis ainult paar päeva ja siis toodi ikka tomatid tagasi.

Asjalik jutt. Ma ise oleks enam-vähem midagi sarnast kirjutanud. Oma poolt lisan vaid seda, et kasutajateste ei pea tingimata tegemata ainult valmis/toimivate prototüüpidega. Märksa odavam ja samas väga lõbus meetod on kasutada paberprototüüpi. Selle tegemine ja korduv ümbertegemine on märksa odavam kui arvutis “päris” veebilehtedega möllamine.

Loomulikult on asju, mida paberil on raske või võimatu testida (nt mõned animatsioonid, ikoonide lõplikud versioonid), aga põhiliste kontseptsioonide paika saamine on igati abiks. Hetkel minu suveprojektis just tegeleme tootearendusega, kus tegime kolme nädala jooksul neli-viis paberprototüüpi, mis iga iteratsiooni järel üsna põhjalikult muutusid. Ja kui nüüd oleme valmis toodet arvutis teostamas, siis on meil päris hea ettekujutus, mida ja miks me teeme. Ei ole seda riski, et raiskame hulk koodiridu selleks, et teha midagi, mis kasutajatele üldse ei sobi.

duke kirjutab Starmani videolaenutuse teenusest. Enda kõrvalt panen kõrvale iTunesi videolaenutuse kogemuse. Nimelt käib mul siin suvi otsa jätkuvalt kõva koolitöö ja loogiline, et mõnel õhtul on ajud sellest jamast täiesti läbi küpsenud ja tahaks midagi meelelahutuslikku teha. Aga samas ei viitsi ka pingutada, et näiteks kuskile välja minna. Miks siis mitte mõnda filmi vaadata. Appi tulebki iTunes Movie Rental.

Asi lihtne. Rendid kas arvutis või Apple TV kaudu filmi ja kukud kohe vaatama, ilma et ta kogu asja peaks alla laadima. Maksab muidu alates $2.99, aga neil on ka $0.99 soodukad. Eelmisel nädalal oli näiteks WarGames, siis vaatasingi seda.

Liides on Apple’ilikult mõnus ja igatahes mugavam, kui mööda torrenteid mingit rämpsu taga ajada või hulka DVD-sid kodus omada. Kuigi tehnoloogiliselt on sisu rentimine paras absurd, siis äriliselt on see ju täiesti geniaalne. Nagunii vaatad filme enamasti vaid ühe või paar korda ja pole mingit põhjust selle pärast meediat koju osta.

Traagika on siin muidugi selles, et kogu see rõõm pole hetkel Eestis saadaval. Aga lubatakse suure suuga, et iPhone jõuab varsti kohale, ja võiks ju loota/eeldada, et ka iTunesi pood siis varsti Eestisse jõuab.

Eelmisel nädalal oli Eestis kaks vaba päeva, Võidupüha ja jaanipäev, ning kõigil oli pikk nädalavahetus. Siin ei teatud sellest muidugi midagi ja minul ning teistel oli tavaline tööpäev. Aga selle eest on see nädal pidulik. Eile, 1. juulil oli Kanada riigi sünnipäev ja reede, 4. juuli on muidugi USA iseseisvuspäev, suurim riigipüha siin.

(Foto pärineb Washingtoni Teise maailmasõja mälestusmärgi juurest. Väike must lipp USA lipu all on sõjavangidele ja sõjas kadunutele pühendatud.)

Reede on muidugi kõigil vaba päev ja sellel puhul toimuvad kodused aia- ja grillipeod. Ma lähen kah mõnede klassikaaslaste juurde, kellel maja ja hoov kasutada on. Eks näis, mis hiljem saab, õhtul pidi veel suurem ilutulestik olema.

Aga teine tänane lugu räägib heeringatest. (Ei ole riigipühadega kuidagi seotud.) Nimelt mul tuli ühel päeval mõte, et sööks heeringaid. Täitsa toorest fileed kohe. Või no võib olla ka marineeritud. Aga kohalikus poes ei olnud kumbagi. Kohalik pood on mul selline Säästumarketi-tüüpi, kus põhiasjad on olemas ja lihaletis on kah siin tohutu valik, liha nad ikka armastavad süüa. Aga kalalett oli täitsa lootusetu. Oli mõned sordid mingeid külmutatud krevette ja igasuguseid imelisi pooltooteid a la kalapulgad ja -kotletid. Ja oli ka tõesti mingeid fileesid a la lõhe ja ka mõned valged kalad, aga ükski ei paistnud heeringa nägu olevat. Jama värk.

Täna võtsin siis jalad selga ja läksin kodust natuke kaugemal olevasse poodi. Kohaliku poe nimi on Giant Eagle, aga see, kuhu ma läksin, oli Giant Eagle Market District. Ja no kuigi kõlab, nagu oleks nad sama kaubamärgi asjad ja seega võiks ju sarnased olla, oli vahe suur. See kohalik mul siin on selline Säästumarketi-tüüpi, aga Market District oli rohkem Stockmanni vms kõrgema otsa poe moodi. Valik oli palju suurem ja kaupade paigutus oli ka kohe kuidagi stiilsem. Nii et hea oli poes ringi jalutada. Imeline, kui palju võib müügisaal poodide vahel erineda.

Ja lugu lõppes õnnelikult, leidsin sealt Market Districti poest lõpuks ka oma heeringafilee üles. Oli sellne purgis, äädika ja sibulaga marineeritud tükid, mis ajab asja igati ära.