12. august 2008
Boston: vaalajaht
Kirjutas Jaanus kell 05:29 | Püsiviide
Esmaspäeva veetsime Bostonis mereloomade seltsis. Nimelt juba hommikul põrutasime New England Aquariumisse, kus sai näha erinevaid pingviine, kalu, meduuse ja muid mere-elukaid. Pingviinid ja hülged olidki vist kõige põnevamad, muu mere-elustik pole mind kunagi väga vaimustanud. On hulk värvilisi kalu, aga minu jaoks on nad kõik enamvähem “võta üks ja viska teist”.
Ahjaa, üks põnev eksponaat oli elektriangerjas, kes kasutab elektrit nii oma saagi leidmiseks kui ka tapmiseks. Ja tema akvaariumis oli miski sensor, mis tuvastas angerja saadetud elektrilaenguid ja neid kuuldavaks ja nähtavaks tegi. Päris mitu korda sekundis oli “sutsakaid” ekraanil näha. Aga kuna saaki parajasti ei olnud, siis piirdus asi saagi (tulutu) otsimisega ja seda järgnevat osa me näha ei saanudki.
Päeva nael algas tegelikult hoopis kell üks, kui seadsime sammud akvaariumi kõrval olevale laevale, et merele suunduda. Nimelt pakutakse ekspeditsioone, kus sõidetakse laevaga umbes 30 miili merele Stellwageni merekaitsealale, kus on palju vaalu, nimelt küürvaalu. Enne seda reisi olid minu vaalandusteadmised tegelikult üsna piiratud — ma mõtlesin, et need loomad elavad ainult teatud piirkondades, mis kaldast kaugele jäävad, aga tuleb välja, et neid võib leida suhteliselt igal pool maailmameres, sealhulgas ka Bostoni lähedal New Englandi rannikul.
Reis ise algas üsna karmilt, sest merel oli natuke lainet ja kombineerituna laeva suurusega, mis ei olnud eriti suur, tähendas see, et kogu süsteem rappus üsna mehiselt üles-alla ja enamus rahvast oli ümberringi näost roheline ja oksendas. Mina olen igasugu lennukite, laevade ja muude asjadega nii palju sõitnud, et talun sedasorti hüplemist üsna hästi ja mul polnud häda midagi. Vahepeal olin hoopis väljas tekil tuule ja vihma käes, kuna sees kippus õhk väga ära läppuma.
Aga kui jõudsime vaalade piirkonda, ei pidanud keegi pettuma. Laev võttis tuurid maha ja hulpis niisama lainete vahel ringi, ilm läks korraga ilusaks ja päike tuli välja. Ja siis me nägime ka vaalu — palju ja uhkelt. Ja tõesti nad ei ujunud seal niisama, vaid vahepeal ka hüppasid täies mahus veest välja, nagu vikipeedias piltidelt näha. Minusugune amatöör ei osanud muidugi toimuvat endale maha pildistada, aga vaatepilt oli just selline, nagu piltidel ja filmides. Ehk siis võimas värk. Sõitsime siis laevaga vaikselt edasi-tagasi ja üritust koordineeriv neiu ütles lõpuks, et meil oli väga hästi läinud, kuna nägime ühe päevaga üle kümne vaala ja paljud neist hüppasid veest välja ja sellist vaatepilti olla üsna harva näha, et nii paljusid vaalu korraga sama reisi ajal vaadata saab.
Tagasisõit möödus sündmustevaesemalt, laine oli väiksem ja rahvas üsna ära väsinud, niisiis kudesime niisama laevas, kuni see tund aega tagasi sõitis. See vaalade värk oli ikka päris võimas ja siia võib ka kunagi teisele reisile tagasi tulla.
Minu blogid
Otsi
Mina
Teemad
Arhiiv
September 2008
August 2008
July 2008
June 2008
May 2008
April 2008
February 2008
January 2008
December 2007
November 2007
October 2007
September 2007
August 2007
July 2007
June 2007
May 2007
April 2007
March 2007
February 2007
January 2007
December 2006
November 2006
October 2006
September 2006
August 2006
July 2006
June 2006
May 2006
April 2006
March 2006
February 2006
January 2006
December 2005
November 2005
October 2005
September 2005
August 2005
July 2005
June 2005
May 2005
April 2005
March 2005
February 2005
January 2005
December 2004
November 2004
October 2004
September 2004
August 2004
July 2004
June 2004
May 2004
April 2004
March 2004
February 2004
January 2004
December 2003
November 2003
October 2003
September 2003
August 2003
July 2003
Meta
Kommentaarid
Kommenteeri