Olles teisipäeval tööloa kätte saanud, oli mul kolmapäeval esimene käik sotsiaalkindlustusametisse. Nimelt pidin endale taotlema Social Security kaardi ja numbri, mille järgi käib Ameerikas suur osa maksu-, laenukõlblikkuse ja muu sellise arvestust. USA valitsusasutustes ma siin kohapeal polnudki varem kohal käinud, kui piirivalve piiril välja jätta, seega ootasin huviga, et kuidas see lugu seal välja näeb. Olin enne kuulnud hirmulugusid, kuidas on kõik ülerahvastatud või peab tohutu kaua ootama.

Kohapeal oli teenindus tegelikult päris viisakas. Vajalik avaldus oli mul juba kodus ära täidetud ja muud vajalikud paberid (I-765 tööluba, pass koos entry/exit vormiga I-94, igaks juhuks ka ülikooli kinnitus I-20) kaasas, seega läksin lihtsalt teenindussaali ja võtsin järjekorranumbri. Oligi lihtsalt selline suur ruum, kus keskel istmeread ja äärtes kassad, ja järjekorrasüsteemiga siis võeti järjest inimesi ette.

Ei läinud 15 minutitki mööda, kui juba tuligi minu kord. Läksin kassasse ja andsin kõik oma paberid üle. Teenindaja vaatas kõik üle, toksis natuke midagi arvutisse ja lasi mul paar allkirja anda. Siis sain kõik paberid tagasi ja kaart koos SSN-iga saadetakse nüüd paari nädalaga mulle koju. Kogu lugu.

Eks siis pärast peab vaatama, kuidas seda SSN-i turvata. Sisuliselt on see nagu Eesti isikukood, aga samas kui isikukoodiga ei saa midagi kurja teha (isiku tuvastamiseks on alati ka muid andmeid vaja), siis USA-s toimub SSN segamini identifitseerimis- ja autentimisvahendina ja sellest tuleb palju paksu pahandust ja identiteedipettust kogu aeg. Üldse on imelik, miks nad selle postiga koju saadavad, aga ju on siis nii odavam kui see, et inimesed isiklikult järgi tuleksid, mis oleks minu meelest turvalisem.

Teisipäeva hommikul oli äratus kell 4. (Varahommikul? Öösel? Hilisõhtul?) Asja mõte oli selles, et tuli jõuda kell 8:10 lennukile Pittsburghi. Ja kuigi nii mina kui JFK lennujaam oleme idee poolest New Yorgi linna piires, siis minule tähendas see kahetunnist sõitu kahe metroorongi ja ühe lennujaamarongiga, nii et kella poole viiest kuni umbes seitsmeni seiklesingi metroodes ja rongides.

Hommikul/öösel oli kohe näha, et sügis hakkab ka New Yorki jõudma. Viimastel nädalatel olen pidanud juba pika varrukaga käima, enam ei saa t-särgi ja lühikeste pükstega ringi lasta. Ja öösiti on juba päris jahe.

Metroos sellel kellaajal hommikul eriti inimesi ei olnud, kuid selle eest olid seal teised asukad, nimelt rotid. Ma olen rotte metroos enne ka näinud, aga siis olid nad rööbaste vahel. Nüüd varahommikul sebisid lausa kahekaupa platvormi mööda ringi, sealsamas, kus inimesed seisavad. Ega ma neid ei karda, aga natuke jälk ikkagi. Samas need rotid siin ei ole nii suured kui võiks arvata, vaid sellised väiksemat sorti. Aga mis teha, linnaeluga käivad erinevad sellised nähtused ikka kaasas.

Loe edasi: “Teisipäeval Pittsburghis”

Pühapäeval oli ilus ilm ja oleks olnud imelik päev otsa kodus istuda. Kuna mul on siin jõgi üsna lähedal, mõtlesin, et lähengi jõe äärde jalutama. Idee poolest ümbritseb kogu Manhattanit kõnni- ja jalgrattatee, aga kohati on seal veel siiski “tühjad” kohad, mida veel ehitatakse. Nii pidin natuke seiklema, aga lõpuks jõudsin ikka jõe äärde välja.

Mõned tüüpilised tänavavaated siitkandist, kus ma elan.

Kooli ustel ja seintel on sellised sildid.

Jõe ääres oli päris ilus. Ainult päike paistis nii palavalt pähe, et vist sain natuke liiga palju päikest, õhtul pea valutas. Aga täna on korras.

Jõe ääres peeti piknikku ja oldi niisama. Paljud sõitsid rattaga või jooksid.

Mind üllatas, et mõned inimesed tegelesid kohe päris ehtsa kalastamisega, õnged ja puha. Samas olid hoiatussildid, et lapsed ja rasedad naised ei tohi seda kala süüa, mida sealt jõest püütakse, ja teistel ei ole kah eriti soovitav. Aga päris ära ei olnud keelatud.

Eemal paistab Manhattani kesklinn, teiste majade vahelt on ka Empire State Building näha, umbes keskel, terava torniga. Ei saa midagi öelda, Empire State Building on kõige ilusam pilvelõhkuja. Aga siin pildil ei ole muidugi eriti näha.

Kui New Yorki satute, ei ole mõtet Empire State’i vaateplatvormile ronida ja järjekorras seista, vaid tasub külastada hoopis Top of the Rocki. Esiteks on seal palju vähem tunglemist ja teiseks näeb superilusti ka Empire State Buildingut, mida Empire’i enda pealt vaadata ei saaks.

IKEA saaga esimest osa lugedes võiks ju arvata, et kogu selle kliendivaenuliku protsessi mõte on tagada, et mööbel täies komplektsuses ilusti koju tuleks? Tuhkagi

Eelmine kord, kui seal käisin, ostsin rohkem asju, tükki umbes 18 või nii. Stiilis et 2 tooli, lauaplaat ja 4 lauajalga, 2 lampi, 2 vaipa jne. Ja tellisin ka kojutarne ja tegin kogu järjekorrasaaga läbi nii nagu seal kirjeldatud.

Tarneaeg oli ühel õhtul 6 ja 10 vahel. Iseenesest ju tore, et kell 5 ei kuku pastakas käest inimestel, vaid ka hilja õhtul töötatakse. Ja tõepoolest, kuskil 8 tuuris heliseski telefon, et tere, meie oleme mööblimehed ja oleme siin all. Läksin ja vaatasin, kuidas nad mu kola autost kärusse laadisid. Aga kui kõik värk oli maha laaditud, tekkis mul kahtlus, et kõik ei ole õige. Nimelt olin oma teada ostnud kaks vaipa, aga seal oli ainult üks.

“Mehed, mis siin sünnib,” küsisin. “Kus teine vaip on?” Aga nemad ei teadnud siiralt asjast midagi ja näitasid, et vaata, autos seda vaipa pole. Ja et meie pidime sulle tooma 18 asja ja siin ongi täpselt 18, nii et kõik klapib. Ja kui on midagi valesti, siis hiljem klaarid teenindusega.

No hea küll, mõtlesin. Toodagu siis vähemalt olemasolevad asjad korterisse ära. See osa läks libedalt, käruga sõitsime maja tagauksest (kus on ilma trepita kallak, sest eesuksest tuleb trepist tulla) lifti juurde. Liftid on siin majas mõnusad suured, mahub kõik vajalik ära. Laadisime korteris asjad maha ja jätsime head aega. Ja kõik oleks vist olnud korras, välja arvatud see, et üks vaip puudu oli.

Kui olin poistel minna lasknud, hakkasin oma mööblikuhja inspekteerima. Selgus, et puuduolev vaip on tõepoolest puudu, aga see polnud ainus probleem. Nimelt oli puudu ka üks laualamp. Selle eest aga oli toodud mingisugune kummut, mis päris kindlasti minu oma ei olnud. Ja paki peal olev aadressikleepekas, mis teiste pakkide puhul näitas minu nime, oli selle kummuti puhul hoopis kellegi teise aadressiga.

Seega olid mul puudu üks laualamp ja üks vaip, aga selle eest oli üle üks kummut. Pidasin parajasti sõjaplaani, kuidas ja millal ma kogu seda imelugu IKEA klienditeenindusele seletan, kui uuesti helises telefon. “Tere, oleme jälle need mööblimehed. Palume väga vabandust, aga äkki saad kontrollida, kas sul on seal üks asi üle? Samuti peaks sul vist üks lamp puudu olema, mis meil siin on… tuleme kohe tagasi, toome sulle lambi ära ja viime vale kummuti minema.”

Näe, kui tore, mõtlesin. Kaks kolmandikku mööblisegadusest jalamaid lahendatud. Tulidki poisid varsti tagasi, tõid mulle oodatud lambi ja viisid kummuti minema.

Puuduolev vaip ei andnud ikkagi rahu, aga selleks õhtuks olin ma liialt ära väsinud, et asjaga edasi tegeleda. Järgmisel hommikul võtsin ette kõik paberid ja hakkasin ostutšekki kõrvutama mulle toodud asjadega, enne kui teenindusele helistada ja oma õigust nõuda. Ja selgus hoopis huvitav lugu. Nimelt ostutšeki andmetel polnud mul seda vaipa kunagi olnudki. Ehk siis mul oli kärus kaks vaipa, aga kassas maksin ainult ühe eest ja jalutasin maksmata vaibaga välja nagu õige mees kunagi. Ja kuna vaip paberitest puudu oli, siis mulle seda loomulikult koju ka ei toodud. Aga oleks mul oma auto olnud, oleksin tasuta vaibaga minema jalutanud. Nüüd pidin ta lihtsalt hiljem järgmisel käigul uuesti ostma.

Nii et segadust kui palju, ja segane klienditeeninduse süsteem tagab selle, et kaupade liikumisel on juhuslikkust rohkem kui tarvis.

Kui keegi arvab, et Ameerika ja New York on ainult mingi imedemaa, kus kõik asjad sujuvalt toimivad, siis käesolev jutustus peaks selle arusaama küll kummutama. Kui üldjuhul peetakse kokkulepetest kinni ja klienditeenindus on meeldiv, siis aeg-ajalt kohtab tõelisi idiootsuse pärle, mis ka vist nõukogude süsteemile silmad ette annaksid.

Olen nüüd tegelenud oma korteri sisustamisega ja muuhulgas ka kohalikust IKEA-st mööblit ostnud. See asub Brooklynis ja on päris uus, avati selle aasta juunis. Nii et võiks ju arvata, et teeninduskontseptsioon on läbi mõeldud. Aga võta näpust.

Eestis küll IKEA-t pole (äkki kunagi tehakse? Kui juba iPhone’i tasub müüa, siis võiks ju IKEA kah? ), aga paljud eestlased on ju käinud Soomes või ka mujal IKEA-s ja üldiselt on need kogu maailma ühesugused. Samad tooted, samasugune ülesehitus. Kõigepealt lähed “näitusesaalidest” läbi, kus on kõikvõimalikud mööblinäidised, ja kirjutad üles/jätad meelde, millised asjad meeldivad. Seejärel võtad käru ja lähed lattu ja laod mööblikastid endale käru peale. Viid need koju ja kruvid kokku ja ongi mööbel.

Brooklyni poes toimib esimene osa sellest hästi. Lähed valid mööbli välja, tõstad laost kärusse ja maksad ära. Ja kui sul on olemas oma auto, siis sõidad käruga autoni, laod mööbli sisse ja sõidad koju ja ongi rõõm. Aga paljudel njuujorklastel pole autot või ei ole see piisavalt suur. Diivanit ega suurt madratsit ju pagasnikusse ei topi. Niisiis on mõeldud välja kojutoimetamise teenus: peale mööbli äraostmist lased selle endale lihtsalt koju toimetada. Kõlab hästi? Aga praktikas toimib see alljärgnevalt:

Peale käruga kassast väljumist suundud kojutoimetamise leti poole, kus enne sind on juba miljon inimest oma kärude ja mööbliga. Ei saa aru, kuhu peab seisma. Seisad siis kuskile lõppu. Aga tuleb välja, et need inimesed seisavad hoopis selles järjekorras, kus saab endale kojuviimiseks miski auto rentida ja sellega ise sõita. Tänan, ei, ma tahaks, et poisid mul asjad tuppa ka tassiks. Seisad siis õigesse järjekorda.

Läheb mööda 10 minutit, 15. Järjekord ei liigu kuskile poole. Aga on paksult inimesi ja kõik on juba tigedad nagu herilased, või siis lihtsalt ära väsinud (mina olin seal laupäeva õhtul 8st 9ni, ja pood on õhtul 10ni lahti). Lõpuks siiski toimub mingi liikumine. Tuleb IKEA töötaja number 1. Annab sulle vormi, kuhu pead kirjutama oma aadressi ja telefoni. Kirjutad siis ja ootad edasi.

Varsti liigub järjekord natuke edasi ja lõpuks jõuad IKEA töötaja nr 2 juurde. Ta võtab sult täidetud vormi ja ostutšeki, läheb nendega kuskile. Sina seisad edasi ja ootad 5 minutit. Varsti tuleb ta paberitega tagasi ja ütleb midagi stiilis, et “kojutoomine toimub esmaspäeval kella 10 ja 2 vahel”. Noh, miks mitte. Kirjutab selle paberi peale ja kontrollib üle, mis sul kärus on, et kas enam-vähem sisu vastab ostutšekile. Kleebib kärus olevatele asjadele kõigile mingid eraldi lipikud peale.

Nüüd tuleb kõige arusaamatum osa. IKEA töötaja nr 2 ütleb, et “siin on nüüd OK, aga mine seisa sinna TEISE järjekorda, ma tulen kohe toon sulle paberid”. Mida ja miks, seda loomulikult ei seletada. Eks ole, üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata, ma parem ei küsi ja seisan TEISE järjekorda. Kus on veel rohkem inimesi, sedakorda ilma kärudeta, sest nemad, nagu minagi, on esimeses järjekorras juba ära seisnud.

Varsti (5 minuti pärast) tuleb tõepoolest IKEA töötaja nr 2 ja annab mulle paberid. Ilma midagi selgitamata. Ju siis läheb neid edaspidi vaja. Seisame järjekorras edasi.

Järjekorras mööduvad minutid, tükki 5, 10, 15, 20, ah ma ei viitsi enam lugeda. Tasapisi liigub asi edasi. Lõpuks jõuan IKEA töötaja nr 3 juurde, kes võtab kõik mu paberid ja toksib midagi arvutisse. Siis ütleb, et “ma tulen kohe tagasi” ja kaob jälle 5 minutiks ära. Kui tagasi tuleb, laseb mul paberid üle lugeda, et kontrollida, kas saadetise sisu on ikka sama mis ma arvan. Ühesõnaga on nimekiri asjadest, mis mulle koju toimetatakse, ja ta küsib, kas see on õige. No aga kust mina pean mäletama, mis asju ma kokku ostsin?!??!?!? Käru koos asjadega olen ma selleks hetkeks juba ammu ju ära andnud?!?!?!?!? Ega kõik ei ole ju mingid Einsteinid, et suudavad 20 mööblijuppi pulkadeni meeles pidada…

OK, täna oli asi lihtne, sest täna ma ostsin ainult 2 suurt asja ja seega teadsin, mis nad olid. Andsin siis allkirja ära ja lõpuks sain tulema.

Kogu see kino tähendas seda, et poes veetsin 30 minutit mööblit valides, laost seda üles otsides ja kassas selle eest makstes. Ning TUND aega (ehk 2x rohkem) kojutoomise järjekorras seistes. Ajuvabadus.

Ilmselt on asi selles, et ei osatud ette näha, et ameeriklastel hakkab mõistus koju tulema ja kõik ei tahagi alati igale poole oma autoga sõita ja ise oma mööblit koju tarida, vaid see teenus saab popimaks kui arvati. Ja nüüd on jõudluse probleemid. Aga minu kui kliendi seisukohast on see nõrk vabandus.

Kuidas mina asja teeks, kui oleks minu teha? Miks mitte näiteks nii:

Kui kassas ostu lõpetad, on tšekile trükitud ribakood. Sealsamas lähedal on reas arvutiterminalid/kioskid. Lähed lähima kioski juurde, skaneerid ribakoodi sisse. See tuvastab, mida osteti, ja laseb sul sealsamas sisestada aadressi jm tarneinfo. Seejärel prindib seesama kiosk välja õige arvu kleepse, mille kinnitad oma mööblikastidele. Kui oled toimetamise lõpetanud, sõidad lähima töötaja juurde, kes kontrollib üle, et kõik on õige, ja kogu lugu. Ehk siis suuremas osas iseteenindus.

Midagi sarnast juba lennunduses ju toimib. Ameerikas on praktiliselt kõikjal lennujaamades check-in kassade asemel iseteeninduskioskid. Ma päris pikka aega pelgasin neid, ei teagi miks, aga arvasin, et sellises valdkonnas nagu lennundus ei saa arvutit ikka usaldada et läheb check-ini ajal midagi tuksi, mis siis saab. Aga tegelikult on need süsteemid päris hästi tehtud ja tõepoolest võimaldavad firmadel kulusid kokku hoida, sest kuigi peab kioskeid lahti hoidma, tuleb nendega toime märksa vähem personali kui “käsitsi” teenindamise puhul. Ainus koht, kus personali vaja on, on siis, kui nad su sissetšekitud pagasi ära märgistavad, seda millegipärast ei taheta lasta inimesel endal teha. Ei tea, kas turvakaalutlustel või midagi.

Ühesõnaga Brooklynis IKEA-st mööblit ostes tuleb kojutarne tellimisel arvestada hulga ajakuluga, mis on tõenäoliselt kauem kui ostmiseks kulus. Ja järjekorras saab kohe mitu korda ja pikalt seista, kui keegi sellest puudust peaks tundma.

Järgneb kohalik ilmateade Gustavi-nimeline torm teeb lõunaosariikides palju pahandust, aga oma osa tormidest saab ka idarannik. Praegu ongi vist kõige aktiivsem tormiaeg, mis kestab oktoobri lõpuni. Meil on nimelt praegu Hanna), mis tegi Haitil palju pahandust, aga otseselt New Yorki ei jõua, kuigi Long Islandit otsaga vist natuke puudutab.

Täna oli tormi lähedust natuke tunda, päev otsa on olnud pilved ja kõva tuul ja lõuna paiku kallas ka heldelt vihma (taipasin vihmavarju kaasa võtta), aga õhtul on asi piirdunud tibutamisega ja jällegi tuultega. Paistab, et uuel nädalal läheb ilm jälle kuumaks tagasi (25C ja üle), olen siin ilusa päikesega ikka väga hellitatud, Eestist/Euroopast kuulen ainult külma ja saju jutte.