Vaatan uudistest, et Eestis on praegu hirmus lumetorm. New Yorgis pole asi veel nii hull, kuigi talv on ka siia jõudmas. Päevane temperatuur kõigub 0 C ümber.

Sel laupäeval mul erilisi plaane polnud, aga tundsin, et kui päev otsa kodus istun, lähen peast päris lolliks. Seega läksin hoopis Central Parki jalutama, mille põhjaots on siit ainult paari bussi/metroopeatuse kaugusel.

Loe edasi: “Central Parkis jalutamas”

Eelmisel nädalavahetusel käisin New York Knicksi mängu vaatamas. Ma muidu pole eriline korvpalli, spordi ega NBA fänn, aga mul ei olnud nädalavahetuseks ka muid plaane ja töö juurest anti niisama piletid miks siis mitte minna.

Mäng ise toimus Madison Square Gardenis, mis on New Yorgi kesklinnas olev meelelahutuskeskus, no nagu Saku Suurhall. Ainult et päris kesklinnas. Sinna kohalesaamisega oli omaette tsirkus. Nimelt metroo pühapäeval ei käinud, jälle parandati midagi, ja seega pidi osa teed sõitma bussiga, aga see ju jokutab maapealses liikluses. Aga ma jõudsin ikka ilusti kohale.

Selgus, et koht oli väga hea. Otse ühe korvi taga, mitte külje peal, ja umbes viiendas reas, nii et nägin päris hästi. Üritus ise algas muidugi USA hümni laulmisega. See paistab siin kohalik komme olevat, et ikka oma rahvust kõvasti tähistatakse, kuigi tegu ei olnud rahvusvahelise mänguga, vaid mängisid Knicks ja Utah Jazz omavahel. Üks sõjaväelane naine laulis hümni ja ekraanidel olid suured lipu pildid.

Mäng ise oli selline… no et oli kah nagu ikka NBA korvpall, neli veerandit, igaüks 12 minutit. Algul Knicks sai kõvasti tappa, aga lõpuks ikka võitis.

Vaheaegadel pakuti ka meelelahutust. Esines mingi laste tantsurühm, ja siis suuremate neidude tantsurühm, ja siis ka sõjaväe viguritegijate rühm, kes oma püssidega vehkis.

Vaata teisi pilte siit.

Steni blogi kaudu leidsin Postimehest ühe äärmiselt kummalise jutu. Jutu mõte on külvata võõraviha ja konkreetselt näidata eestlastele, kui halvad on mustanahalised ja kuidas kõik nad on pättuste peal väljas.

Ma ei saa lihtsalt aru. Olen nüüd elanud kaks kuud Harlemis. Majas ja kogu piirkonnas on 99% mustad. Saan nendega normaalselt läbi, ühtegi probleemi pole olnud. Tunnen ennast oluliselt turvalisemalt kui Tallinna kesklinnas jalutades või näiteks Eesti teedel autoga sõites, kus käib pidev tapmine.

Steni ütlemisele jääb üle vaid ohates alla kirjutada. Eriti olukordades, kus “võõrtöölised” pannakse kõik ühte patta, tegemata vahet kahte sorti inimestel: esimesed teevad lihtsalt seda, mis kästakse ja kus paremini makstakse. Aga teised saavad valida, kas seada ennast ja oma äri sisse Tallinnas, Helsingis, Londonis, New Yorgis või San Franciscos — just täpselt selle järgi, kus neile subjektiivsete ja objektiivsete asjaolude summa paremini meeldib.

Ja kui sellised äärmused on avalikult tunnustatud, siis mis lootus on näha meil väikesed, avatuid, maailmas läbilöögivõimelisi innovaatoreid. Välis-innovaator ei tule keskkonda, kus puudub tolerants. Ja meie oma kõige kõvemad tehnoloogid võivad vabalt lahkuda riigist kuna keskkond on nende teistmoodi olemise (innovatsiooni eeldus!) suhtes vaenulik, mitte tunnustav. Isegi kui maksud on soodsamad.

Algab kaitseväe imagokampaania. Kampaania sait on siin. Pealiskaudsel vaatamisel tundub, et kampaania koosneb netis peamiselt ühest klipist ja ilmselt on ka värbamise saiti mõnevõrra uuendatud.

Sellega seoses meenus mulle, et rääkisin tööalaselt hiljuti ühe loovjuhiga, kelle üks eelmiseid projekte oli USA armee sarnase saidi GoArmy ühe eelmise versiooni väljatöötamine. Ja esialgu oli nende projekti sõnum olnud “Army of One”. Ehk siis väga indiviidikeskne lähenemine, armees kasvad ise tugevamaks ja oled kangelane. See on kooskõlas läänelike valgete väärtustega, aga selgus, et näiteks USA latiinode seas see sõnum ei toiminud. Nimelt väärtustavad latiinod ennast kogukonna kaudu — ma olen nii tugev, kui tugevana mind ümbritsevad inimesed mind näevad. Ja kuna “Army of One” jättis algselt kogukonna täiesti kõrvale, tuli sõnumit kohendada.

Sellest vaatepunktist jätab “Elu kutse” väga paljud Eestis elavad inimesed kõrvale. Jutt algab seal sellest, et “ma jõudsin siia viis tuhat aastat tagasi”. Tere, Kalevipoeg. Aga mis siis, kui mu vanemad jõudsid Eestisse näiteks kakssada aastat tagasi? Sada? Viiskümmend? Või kümme aastat tagasi? Kas nemad ei olegi teretulnud? Minu jaoks mõjub see kampaania jälle natuke kiilulöömisena “meie” ja “nende” vahele. Kus siis “nemad” on kõik inimesed, kes jõudsid Eestisse hiljem kui viis tuhat aastat tagasi.

Siia võib muidugi leida vastupidise argumendi, et need, kes on hiljem tulnud, võiks lugu pidada sellest, et keegi oli ka enne neid.

Täna olid Ameerikas presidendivalimised. Nüüdseks on need õnneliku lõpu saanud. Valiti ära kandidaat, kes mulle rohkem meeldis. Mina olen rahul ja saan nüüd magama minna.

Ma siin kohalikke uudiseid eriti ei vaata, seega kampaania on minust suures osas mööda läinud. Kandidaatide debatte siiski vaatasin. Aga täna oli ärevust õhus siiski tunda.

Minu jaoks algas hommik sellega, et kui metroosse läksin, siis kaks politseinikut tahtsid mu seljakoti läbi otsida, enne kui mind metroosse lubati. Ega selles midagi ootamatut polnud, sest metroos on igal pool sildid, et seljakotte võidakse läbi otsida. Ja nad olid igati sõbralikud, aga ilmselt polnud see lihtsalt juhuslik, vaid siiski valimistega seotud.

Töö juures käisin ühes lähedases valimisjaoskonnas ka, aga uksest sisse ei julgenudki minna, natuke liiga ametlik värk oli. Tegin siis niisama väljas pilte. Näiteks siin on sildid, mis hääletama juhatasid. Need on mõtlemiseks neile, kes Eestis peavad lahendama rahvuste küsimuse. Nimelt minu kontor asub linnaosas, kus on palju korealasi ja aasia söögikohti jms. Ja siltide pealt võite ise kokku lugeda, et mitmes keeles nad inimesi juhatavad.

Kesklinnas vist toimuvad ka mingid pidustused ja rahvas on tänavatel, aga ma ei viitsi välja minna, vaatan niisama telekat. Ma elan ju ka Harlemis, mustanahaliste linnaosas, ja kui CNN-ist tulemused tulid, siis korterites kõik ümberringi hõiskasid ja autod tänaval signaalitasid. Aga nüüd kell pool üks öösel on kõik juba maha rahunenud ja homme läheb elu uue hooga edasi.

ETV Pluss lõpetab tegevuse. Minu meelest väga mõistlik liigutus, see portaal tundus mulle kogu aeg pisut imelik ja ma ei saanud aru, miks ma pean minu maksuraha eest toodetud sisu vaatamise eest veel eraldi peale maksma.

Lubatakse, et ETV veebiarhiiv läheb nüüd ka paremaks. No saame näha. Ühe asja võiks ETV veel teha — nimelt ma tahaks kangesti nende saateid (eriti uudiseid) video-podcasti kujul saada. Et ma ei peaks nende lehelt käima eraldi otsimas, vaid mul jookseks kõik ilusti iTunesisse (ja sealt edasi iPhone ja AppleTV sisse jms). Üks hea näide videopodcastimisest on CNN. Samuti võib eeskuju võtta KUKU raadio taskuhäälingu lehelt. UUENDUS: ma ei olnud varem vaadanud, aga ka Vikerraadiol ja Raadio 2-l on korralikud podcastide lehed. ETV, tehke järgi.

Täna on Halloween ja selle puhul toimub igal pool mitmesuguseid üritusi. Võib niisama kodus pidutseda, lapsed käivad kommi nurumas (“trick or treat”) nagu Eestis mardipäeval, aga võib ka avalikel üritustel käia. New Yorgis toimus täna suur paraad, mida ma ka vaatamas käisin.

Nii paraadil osalejaid kui vaatajaid oli umbes kakssada tuhat miljonit ja kogu paraadi ümbrus oli paksult rahvast täis. Ja kuna oli pime, siis ma ka eriti mõistlikke pilte sealt ei saanud. Aga kära, möllu, müra, inimesi ja uhkeid kostüüme oli palju. Halloweeni temaatikat ei olnud eriti järgitud ja kostüümid ja sõidukid olid suhteliselt suvaliste teemadega. Näiteks nägin Budweiseri ja Jägermeisteri autot, kus peal kõva möll käis. Ehk olid ka nende firmade sponsoreeritud. Kokkuvõttes paraad nagu paraad ikka.

Inimeste kõrval olid kostümeeritud ka koerad.

Kolm lugu New Yorgi metroost.

Kuna sõidan metrooga igal hommikul tööle ja õhtul koju, siis olen temaga päris ära harjunud. Hommikune sõit võtab kokku kodust tööle (uksest ukseni) 30-40 minuti tuuris sõltuvalt sellest, kuidas ja millal täpselt rongid tulevad. Rekord on 27 minutit. Ja siiani pole olnud põhjust kurta. Tipptunnil on rongid üsna täis, aga mitte nii, et peale ei saaks. Ja ühistransport 24 tundi päevas on kiiduväärne. Tipptunnil on rongide intervall mitte rohkem kui 5 minutit. Ja siiani pole ka erilisi tõrkeid olnud. Kui palju ronge sõidab, siis mõnikord juhtub, et rong jääb tunnelis minutiks seisma, kuni eelmine rong edasi liigub, aga see on ka kõik.

Seda valusam on aga, kui mõnikord mingi tõsisem probleem tekib. Näiteks eile hommikul, neljapäeval, pidin kindlasti kell 10 hommikul tööl olema. Mõtlesin, et jätan siis väikese varu ka, et jõuaks veel hommikuse kohvi linnast osta, ja läksin 9ks jaama. Jaamas, ennäe imet, rong seisabki mind ootamas. Aga lähen rongi peale, inimesed nihelevad imelikult ja rong ei liigu kuskile poole. Ja rongijuht teatab varsti mikrofonist, et on selline lugu, et 86. tänaval ja Brooklynis on kaks rongi korraga katki läinud ja sellega seoses meie suunal liiklus seisab. Jama värk. Seisime seal siis 15-20 minutit ja ma raalisin juba teisi variante kohale jõudmiseks. Bussiga? Ei ole mõtet, olen proovinud, võtab üle tunni. Taksoga? Ei ole proovinud, mis see minu juurest maksab ja kaua võtab, aga New Yorgi hommikuse liikluse juures väga kahtlane. Kobida rongist maha ja jalutada alternatiivsele metrooliinile, mis minu majast teisel pool on? Aga see kõndimine oleks omakorda 20 minutit võtnud ja sellega on sõit pikem. Nii et ei jää vist muud üle kui oodata.

Mõne aja pärast siis panigi rong uksed kinni ja hakkas tigusammul liikuma. Katkine rong olla kuskile kõrvalteele ära liigutatud. Varsti jõudsime järgmisesse jaama, kus aga seismine jätkus ja soovitati kõigil kõrvalolevale kohalikule rongile ümber istuda. Metroodes on siin nimelt selline süsteem, et on ekspressrongid ja kohalikud. Turistina oli mulle see süsteem üsna keeruline, aga tegelikult on väga mugav. Lihtsalt ekspressid pooltes peatustes ei peatu ja siis iga 4-5 kohaliku peatuse tagant vms on neil ühine peatus, kus saab ümber istuda. Ja minu kodu juures ongi õnneks just ekspressi peatus, aga samas tööle jõudmiseks pean nii ehk naa kesklinnas kohalikule ümber istuma ja sellega ühe peatuse sõitma. Aga kuna katkine rong oli just ekspressrööbastel (ekspress ja kohalik kasutavad eri rööpaid), siis istusin kohalikule ümber ja jõudsingi 9:50ks kohale. Rohkem viivitusi ei olnud, aga kohvist jäin muidugi ilma. No eks see kannatas ka peale koosolekut osta.

Teine lugu räägib sellest, et inimesed on siin ikka täiesti juhmid ja laisad, vähemalt mis puudutab metrooga sõitmist. Tipptunnil on rongid üldiselt täis, aga see on ebaühtlane. Nimelt on metroorongid siin pikad nagu lohed (8 vagunit) ja perroonil esimesse ning tagumisse otsa jalutada on ju pikk maa, eksole. Ja nii siis juhtubki, et kõik inimesed jäävad tuimalt metroos keskmiste vagunite kohale ootama ja rongis pressivad ennast muidugi kokku nagu oinakari. Ja ongi ebamugav. Aga kavalamad nagu mina on välja raalinud, et kui viitsida mõnikümmend meetrit jalutada, oled rongi esimeses või tagumises vagunis, mis on tavaliselt tunduvalt tühjem. Ei ole ju mõtet ennast keskmisesse vagunisse pressida. Kui nad iga päev tööle või koju sõidavad nagu mina, siis ma ei taipa, kuidas nii vähe inimesi ennast rongides laiali hajutada viitsib?

Kolmas lugu räägib rottidest, kes on siin metroos üsna tavalised külalised. Tipptunnil neid just ei näe, aga varahommikul või nädalavahetusel olen neid küll näinud rööbaste vahel või ka lausa perroonil ringi jalutamas. Aga ega New York ei istu ka käed rüpes, metroosse pannakse agaralt rotimürki. Sel teemal võib tihti kohata selliseid hoiatavaid silte, mis räägivad sellest, et teatud kuupäeval on siia piirkonda rotimürki pandud ja olgu inimesed ettevaatlikud.