Muide, sama ajuvaba korraldus, et pead kellaaja paberile kritseldama, kehtib detsembrist ka Järve Selveri parklas. Mind ajas see ilgelt närvi. Ma saan aru, et ruumi on vähe, aga jällegi, kõigil on ju mobiilid olemas. Laske mul siis mobiiliga parkida. Tehke kasvõi tasuliseks, mul ükskõik, aga ärge mõnitage mind paberi ja pastakaga. Sest minu jaoks mõjub see just nimelt ebamugava mõnitamisena ja on piisav põhjus oma ostude tegemiseks mõni muu koht valida. Ühe korra juba sõitsingi mujale süüa ostma.

Teine lugu sellest nädalast seondub kah paberiga. Nimelt on probleem kriminaaltoimikute lekkimisega ja prokuratuur tahab kaitsjatele ligipääsu piirata. Asja sisuline külg mind niiväga ei huvita, küll aga toimikute vorm. Nimelt oli kummaline kuulata, kuidas jällegi käis kogu vaidlus tasemel, et kas lubame ikka toimikuid koopiamasinaga kopeerida või sunnime kaitsjaid kuskile ruumi tulema, kus nad siis valve all pabermaterjale lugeda saavad. Aga sellest, et materjalid võiksid ka kuidagi arvutis olla, polnud poolt sõnagi. Kuigi see oleks probleemile üsna reaalne lahendus.

Nimelt võiks materjalid võrku paigutada ja lasta seotud isikutel neile ainult peale isikutuvastamist ligi saada. Eestis on võrgus isikutuvastuseks tänapäeval ju vahendid olemas. Rääkimata digitaalmaterjalide mugavusest — näiteks on võimalik teha täistekstiotsingut, mis advokaatidele kindlasti vajalik tööriist, samuti levitada mitte-teksti kujul materjale. On ju ka helisalvestised, videomaterjalid ja muu meedia — ei kujuta ette, kuidas neid tänapäeval koopiamasina abil levitatakse. Jah, on olemas üleskirjutised, aga ka originaalsalvestisel on kahtlemata kaitsele teatud väärtus (nt kui kvaliteet on liiga kehv või vastupidi, liiga hea, võib autentsust vaidlustada vms).

Loomulikult tuleb turvavärk läbi mõelda. Kui lihtsalt dokumendid üles panna, siis lekiks nad kahtlemata samamoodi nagu praegu paber. Aga esiteks on võimalik kasutada lahendusi, millega paljundamine mitte küll võimatuks, aga ebamugavamaks ja kallimaks muuta. Näiteks mitte võimaldada mingit printimist ega muud kopeerimist. Alati on võimalik ekraanipilte teha või fotokaga ekraani pildistada ja sel moel sisu levitada, aga see on kallim ja ebamugavam kui paberi kopeerimine.

Ja teiseks saan ma aru, et põhiprobleem on hetkel mitte isegi niivõrd leketes, kuivõrd selles, et pole suudetud tuvastada, kust ja kelle kaudu lekkis. Digitaalsel sisutehnoloogial on väga head isikustamise ja vesimärgistamise võimalused, nii et kui selle kanali kaudu midagi lekib, siis on lekke tuvastamine lihtsam. Igale menetlusosalisele saab genereerida personaalse koopia, millel on nii nähtavad turvamärgid (nähtav vesimärk jne) kui ka nähtamatud omadused, mis on küll dokumendi avaldajale, aga mitte lugejale teada, aga hiljem siiski tuvastatavad. Midagi stiilis “Advokaadi X koopial on igal kolmandal leheküljel kuuenda ja seitsmenda rea vahe kaks pikslit suurem”, “Advokaadi Y koopial on teisel leheküljel kõigi a-tähtede seriifid piksli võrra suuremad”.

Tehnilistest põhjustest, miks YouTube’i eelistada, on kindlasti selle kvaliteet. Paneme tähele, et alles mõni nädal tagasi lülitati seal sisse laiekraanvideote võimalus, mida Ilvese meeskond ka kasutas. Rääkimata HD-kvaliteedist. (No see pole kindlasti tele mõttes HD, aga parem kui tavaline YouTube’is seni nähtud kribu-kräbu.) Võimalus videot teistele kodulehekülgedele postitada jne. Kus on see kõik rahvusringhäälingus? Meedia vallas on Eesti IT-areng muust maailmast ikka kõvasti maha jäämas, kui võrrelda rahvusringhäälingut näiteks BBC või CNN-iga. Ega ma muud ei tahakski kui et saadete arhiiv oleks normaalselt navigeeritav (detsembri alguses justkui kuulutati mingid muutused välja, aga arhiiv on ikka üsna kasutamatu), kõik saated oleks olemas ja neid saaks videopodcastina tellida.

Ok, tehnika tehnikaks, sellest huvitavam on siiski “igamehe meedia” trend ja ülalmainitud uue meedia olemuse tõdemus. Ja ühtlasi ka globaalne meediaruum, kus ei konkureeri omavahel enam ETV, K2 ja TV3, vaid ETV ja YouTube. Kusjuures YouTube’is on igaühel sama suur auditoorium, milleni jõudmiseks ei pea kelleltki luba küsima ega mingeid filtreid läbima ja saateaegu planeerima. Otse eetrisse ja valmis.

Paneme kõrvuti kaks numbrit TNS Emorist:

• Saadete vaadatavuse TOP10-s 2008 novembris oli esikohal Õnne 13, millel oli 230 tuhat vaatajat. Populaarseim uudistesaade Aktuaalne Kaamera — 146 tuhat.
• Eestis on 6-74-aastasi internetikasutajaid 806 000.

Üks vaatenurk on seega, et YouTube’il on ligikaudu viis ja pool korda rohkem “vaatajaid” kui AK-l ja president valis lihtsalt kanali, mida on harjunud kasutama suurim hulk inimesi.

Huvitav on veel kolmas number, nimelt jutuks oleva pöördumise YouTube’is vaatamiste arv, mis on hetkeseisuga 18 017. Üsna väike arv. Aga selles ongi uue meedia fenomen, et suudetakse üsna väikese vaevaga tekitada märkimisväärne buzz, kui sõnum korralikult pakendada ja sõnum liikvele lasta ning see sõnum mingile viljakale pinnasele maandub.

Kusjuures kui vaadata YouTube’is, kust on tulnud suurim hulk vaatamisi, siis on need Postimees, Õhtuleht, EPL, Äripäev ja Delfi. Ehk siis ühe matsuga sai president oma video surada ka suurimate meediaväljaannete portaalidesse.

Tulles veelkord selle pöördumise minu arvates suurima kasu juurde, siis tõepoolest, YouTube (või misiganes videopublitseerimise keskkond, nt blip.tv, Vimeo, lihtsalt YouTube on kõigi nende üldine “ühisnimetaja”) on rahvusringhäälingu ja teiste meediakanalite konkurent, kuhu kõlbavad sama hästi nii bemmi uued kummid kui ka presidendi pöördumine. Ja kuhu igaüks postitab, mida tahab, ja igaüks vaatab, mida ja millal tahab. Miks on sellisel puhul üldse meediakanaleid vaja? Minu arvates ikka on ja nad ei kao kuskile, aga sellised meediasündmused teevad kahtlemata elu põnevamaks ja ehk kiirendavad ka meedia innovatsiooni. Delfi kommentaaride mõttetu saaga asemele tahaks midagi uut, mis ka tõelise IT-ühiskonna vääriline oleks ja elu kuidagi edasi viiks.

Edasi minnes on huvitav küsimus veel, kuivõrd jätkusuutlikud sellised pöördumised ja presidendi YouTube-kanal on. Eesti poliitikud on ju YouTube’i sisse juba ammu hulgaliselt materjali toppinud, aga enamus sellest on igav või pole kuidagi õigesti positsioneeritud, olles esitatud mingi igava poliitjama kontekstis kuskil poliitiku blogis, mingi pika ja igava teksti vahel. (Siinkohal märkus poliitikutele, võtke õppust ka Ilvese video produktsioonist, minu meelest tehniliselt ja sisuliselt oli kogu pakett hästi tehtud.) Ja ka nende vaatamiste arvud on suurusjärkudes väiksemad kui ilvesel.

Järgmine põnev samm sellel teel on kindlasti Ilvese uusaastapöördumine. Saame näha. Minu poolt ettepanek Ilvesele, et teles ja YouTube’is võiks olla sama materjal, aga YouTube’is umbes sarnase lisaväärtusega nagu filmide DVD-del — ehk siis põhimaterjalile juurde ka lisajupid, mis tele-eetrist välja jäid, ekspertide kommentaarid vms. — aga samas toimetatuna nii, et kogu värk liiga pikaks ei läheks. Kümme minutit on YouTube’is absoluutne taluvuse piir ja parem, kui põhiline mahuks kolme või viie minuti sisse, saaks vaatamisi selle võrra rohkem.