Lennukis vabandati reisi hilinemise pärast, mis oli tingitud “sissetuleva lennuki hilinemisest”. Ma mõtlesin selle peale hirmsasti tuld ja tõrva pilduda, et veeti mingeid kuramuse puhkusereisijaid kuskilt Hurghadast ja seetõttu peavad linnilennud kannatama. Aga nüüd vaatan, et tegelikult esmaspäeva hommikul tuleb Dublini lennuk 5:40 sisse, et äkki see hilines. Ja kindlasti on siin nüüd võimalik lajatada statistikaga, et tegelikult ollakse täpsuses “oma klassi parim” ja mis kõik veel. Aga kui minu konkreetne lend hiljaks jääb, siis ajab see närvi igasugu statistikast sõltumata.

Kopenhaagenisse sõites vaagisin olukorda. Asja tegi keeruliseks see, et Tallinn-Frankfurt ja Frankfurt-New York olid mul kaks täitsa eraldi sõltumatut piletit. Nii et kui mina ise või minu pagas mõnest lennust maha jääb, siis saab ilmselt olema tükk tegu, et me koos lõpp-punkti jõuaksime. Ja lootuse, et mõlemad samal päeval ja õigel ajal kohale jõuame, kandsin juba kohe maha. Aga otsustasin, et võtame asju üks samm (või siis üks lend) korraga.

Kopenhaagenis maandusime 8:40 paiku (minu järgmine lend pidi väljuma 9:05). Ja lend pidi väljuma väravast A26. Tulin siis oma väravast, mis oli midagi tüüpi A10, välja, ja tuvastasin, et sildid juhatavad lahkesti väravatesse A1-A12 ja A13-A24. Aga A26 ei ole kuskil. No tere hommikust, mõtlesin. Kas on juba mulle mingi fantoomväravaga pardakaart antud? Aga ei, lennujaama üldkaardil oli A26 värav ilusti näha. Mis aga loomuikult asus tont-teab-kuskohas hoopis eemal.

Kimasin sinna ja jõudsin kohale parajasti siis, kui inimeste lennukisse laadimine lõpetati. No selge, mõtlesin. Oma pagasist võin Frankfurdis ilmselt ainult und näha.

Nii oligi. Erinevalt Estonian Airist ei munanud SAS oma lendu ära, vaid väljus õigel ajal. Ja Frankfurti jõudsime kah sündmustevaeselt kohale. Pagasilindi juures seisin suuremate lootusteta. Ja tuli sealt rida pakke teistele, aga mitte mulle.

Vahemärkusena võib veel öelda, et Frankfurdi lennujaamas oli aknast välja vaadates suhteliselt ränk lumesadu ja sahad ning muud masinad olid tugevas aktsioonis. Mis ei tekitanud erilist lootust ei sisenevate ega väljuvate lendude täpsuse osas.

Seadsin siis sammud Lufthansa pagasiteenindusse, kus oli pikk saba, mille käigus rääkisin ühe soomlasega, paistis olevat euroametnik, kes samamoodi Helsingist Kopenhaageni kaudu tuli, aga pagas maha jäi. Ja siis üks ameeriklane küsis minult, et “teie tulite kah Dallasest ja pagas jäi maha?” Pidin kurvalt nentima, et ei, kõigest Kopenhaagenist. Aga peagi saabus tema abikaasa puuduolevate kohvritega ja dallaslased läksid meile edu soovides oma teed. Pagasimure lähendab inimesi.

Lufthansa letini jõudnuna pidin kõigepealt kuulama seda, kuidas inimesed järjekorrast suvaliselt mööda trügides ametnikke lihtsalt rõvedalt sõimasid oma pagasi hilinemise pärast. See, et ilm on sitt ja lennukid lihtsalt füüsiliselt ei saa kohati graafikukohaselt liikuda, ei läinud neile eriti korda. Mina kehitasin selle peale õlgu ja üritasin ametnikuga ikka viisakas olla, sest kogemus näitab, et sellises olukorras ollakse sinuga ka teiselt poolt letti viisakas, kui sa neid ei sõima.

Tõepoolest, ütles lufthansalane. Teie pagas on Kopenhaagenis. (Imelik oleks ju ka, kui ta selle aja peale ilma minuta juba kuskile mujale sõitnud oleks, eks ole.) Ja jõuab Frankfurti järgmise lennuga, mis jõuab kohale 15:55 — seda siis plaani järgi. Millal aga täpselt jõuab, seda ei saa öelda. Et kas ma tahan selle pagasi siis kätte saada?

See ei lähe mitte, ütlesin mina. Selleks ajaks peab mul New Yorgi check-in juba tehtud olema, eriti veel arvestades, et tont teab, kaua mahalaadimine ja kõik muu läheb. Et kas saab selle pagasi mulle New Yorki järgi saata?

Jah muidugi, ütles lufthansalane. Kusjuures mulle on arusaamatu, miks ta sellega soostus. Kuna mul ei olnud ju jätkulend, siis võib ka arutleda nii, et pagasi hilinemine on minu enda risk ja kui ma endaga koos pagasit lennule sisse ei registreeri, siis see ei ole nende probleem, kuidas see hiljem mulle kätte toimetada. Aga et nad siiski soostusid mulle pagasit New Yorki kätte toimetama, oli neist muidugi äärmiselt kena. Aga see ei ole veel kõik, mida Lufthansa mu päeva parandamiseks teha suutis.

Järgmisena läksin Lufthansa lennule registreerima. Algul mõtlesin kassasse minna ja inimesega suhelda, et äkki vaadata, kas saan äriklassi upgrade’i osta (mõnikord on variant neid enne lendu osta), aga nähes kassade ees looklevat Balti keti pikkust inimmassi, loobusin sellest plaanist iseteeninduskioski kasuks. Kiosk näitas mulle lahkesti lennukis olevaid vabu kohti ja lasi endale sobiva koha valida. Lennukiks oli 747-400 ja pakuti istmeid B, E ja F ridades, mis on selles lennukis kõige vastikumad ehk siis mõlemal pool istuvad inimesed.

Mis seal ikka, mõtlesin. Ju siis on päev määratud lõplikult tuksi minema, ja võtsingi ühe neist istmetest, ja maalisin vaimusilmas võikaid pilte sellest, kuidas pean seal sardiiniklassis (sest Lufthansa 747 turistiklassi istmevahe on ikka rõvedalt väike) istuma kaheksa tundi nagu sardiin, mõlemal küljel mingid paksud mehed. Ju mul siis on mingi lahendamata karmavõlg kuskil. Aga ega sõdida ei ole ju kellegagi ega millegagi.

Aeg möödus, kuni tuligi lennukisse mineku aeg. Kuna ma ka eelmisel ööl polnud eriti maganud, siis selleks ajaks õhtul olin juba suhteliselt kala näoga. Vedasin oma kodinad lennukisse, panin seljakoti üles riiulisse ja tegin parima sardiininäo pähe, et oma kohale istuda, aga…

… seal juba istus üks noormees. Mis koht teil on, küsisin, ja näitasin oma pardakaarti. Tema näitas mulle enda oma ka. Ja oligi mõlemal täpselt sama kohanumbriga pardakaart.

Siis muutus asi juba naljakaks. Ega enam hullemaks minna ei saa, mõtlesin. Mul/tal oli niigi lennukis kõige hullem koht ja ega nad mind maha ka ei jäta, kui ma lennukis olen. Läksime siis mõlemad kohaliku “lentoemäntä” juurde selgitama, et mis värk on.

Neiu takseeris meie pardakaarte ja tuvastas, et tõepoolest, ennäe imet, ongi sama number. Oodake, ütles meile, ja kukkus helistama. Eks me siis ootasime. Vahepeal laaditi inimesi juurde. 747 on ju ilge kolakas loom, 10 istmerida kõrvuti ja kokku lennukis üle 300 inimese. Annab väiksemat sorti aleviku mõõdu välja.

Lõpuks helistati neiule kuskilt juhtimiskeskusest tagasi. Läks nii, et esmalt ütles ta, et see teine noormees mingugi nüüd sinna kohale tagasi, mis pardakaardile trükitud oli. Aga mina olen hoopiski ümber paigutatud kohale 3K ehk etteotsa äriklassi.

Oi, sel hetkel ma kohe tundsin, et tuju läks jälle heaks. Et maailmas siiski valitseb jumal või õiglus. Ja see on see koht, kus Lufthansa mu tuksiläinud päeva jälle korda tegi. Ei pea olema 8 tundi nagu sardiin (kuigi olen seda omajagu olnud kah ja olen ka edaspidi), vaid saab vahelduseks ühe korra ka inimese moodi lennata. Olin nende äriklassis paar korda varem ka sõitnud ja on tõesti sigamugavad istmed. Saab ka lausa pikali visata ja magada, mida ma ka teha plaanisin ja mis ka õnnestus. Kuigi need istmed ei käi päris horisontaalseks.

Frankfurdist väljalend hilines kah tund aega, aga sellest mul oli juba täitsa ükskõik, sest sain oma mugavas istmes vedeleda ja ei pidanud kuskile jätkulennule kimama. Ja lend ise oligi täpselt nii mugav nagu planeeritud.

USA-sse jõudsin seekord niisiis ilma pagasita. Nooremapoolne tolliametnik vaatas mind imestunult ja küsis, et noh, pagasit polegi või? Ei ole jah, ütlesin mina. Et jäi lennukist maha ja tuuakse hiljem kohale. Tema seepeale täiesti tõsist näoilmet säilitades, et jajah, see on see jutt, mida nad sulle räägivad.

Pagasi hilinemisest mul niiväga suurt lugu kokkuvõttes ei olnudki, sest igasugu lennuäparduste tulemusel olen suutnud endale siia piisava hädatagavara riideid ja muud eluks vajalikku varuda. Aga ikkagi ajab ilgelt närvi, et Estonian Air munab lennu ära ja siis SAS ja Lufthansa peavad kahepeale seda suppi sööma. Kõlab küll sadistlikult, aga ma loodan, et nad EA-le ka ikka heldekäeliselt kogu selle tsirkuse eest arve esitavad.

No hea küll — lend oli niisiis esmaspäeval. Mõtlesin, et paar päeva ootan ja siis hakkan uurima, mis saab. Frankfurdist oli mulle lahkesti USA Lufthansa number ja pagasitoimiku viide antud, mille järgi asja uurida saab. Reedeks katkes mul lõpuks kannatus ja siis helistasin Lufthansasse. Sealne neiu ütles, et tohoo tonti, toimik oleks juba justkui kinni pandud ja pagas kätte toimetatud. Aga samas ei olevat toimiku juures kättetoimetamist kinnitavat kviitungit. Täitsa õige jutt, ütlesin mina, sest pagasist endast ei ole ju kippu ega kõppu. Neiu lubas asja uurida ja tagasi helistada.

Ja nüüd pühapäeva õhtul äkki helistas mulle keegi teine neiu — aga mitte Lufthansast, vaid hoopis SAS-ist. Et neil olevat minu pagas ja kas võib selle esmaspäeval ära tuua. Toodagu pealegi, ütlesin mina. Ja nii läkski — esmaspäeval, kõigest seitse päeva peale mind, jõudis ka mu pagas lõpuks kohale. Ja mulle jääbki selgusetuks, et kust ja mis teid pidi ta siis lõpuks siia jõudis. Et mingi viide on seal, nagu oleks Lufthansa ta oma lennuga JFK-sse saatnud, aga samas on suurelt peal silt “Newark Baggage Service” ehk siis on ka Newarkist vahepeal läbi käinud??? Hunt seda teab.

Kokkuvõttes võib siiski nentida, et kuigi see kott käis ilmselt seitsme maa ja mere taga ära ja sisu oli veidi räsitud olemisega, oli kõik alles, mis pidi olema, ja midagi eriti katki ega tuksi ei olnud läinud. Seekord siis sedasi. Ootame, millega Estonian Air järgmistel kordadel rõõmustada suudab.