DC oli nagu DC ikka Valge Maja, Kapitoolium jne.

Mis asi see on? Loe siit.

Kapitooliumis avati mõni aasta tagasi uus külastuskeskus, kuhu sai minna Kapitooliumi ekskursiooni tegema. Võrreldes selle tsirkuse ja turvakontrolliga, mida pidi läbima, et sisse saada, oli ekskursioon lahjem, kui ootasime. Viidi mingitesse suvalistesse tagaruumidesse ja küll ka keskmise kupli alla, kus oli küll kõvasti kunstiväärtusi ja muud kulda-karda, aga valitsejate lähedusse ei lastud. Selleks oleks pidanud eraldi luba taotlema ja oleks ka saanud, aga seekord jäi tegemata. Eks DC-sse ikka juhtub.

Ajaloolisel Mayfloweri hotellil lehvisid Eesti ja Leedu lipud. (Aga miks mitte ka Läti?) Mis sündmusega oli tegu, jäigi meist teadmata.

Washington DC loomaaia suurimad vaatamisväärsused on kaks pandakaru. Meie nägime neist ainult ühte, kes tegeles peamiselt erinevates poosides hambad laiali magamisega.

Vaatasime teda seal oma pool tundi, muudkui keeras külge ja sügas ennast. Lõpuks võttis siiski kargu alla, istus maha ja hakkas bambust sööma.

Peale Washingtoni oli järgmine peatuskoht Shenandoah rahvuspark, mis üsna Washingtoni lähedal umbes kilomeetri kõrgustes mägedes. Park on pikk ja kitsas nagu lohe, läbi pargi jookseb tee, mida mööda saab aeglaselt sõita ja maalilisi vaateid imetleda.

Pargis oli palju loomi. Näiteks hirvi oli teeservades ja metsas igal pool nii palju, et lõpuks läks juba tüütuks. Korra juhtusime õhtuhämaruses sõitma, siis võis tunniajase sõidu jooksul neid mingi 20 tükki kokku lugeda.

Selle tegelase puhul läksime vaidlema, kas ta on kobras või vesirott. Mõlemad tundusid väga ebatõenäolised variandid.

Lõpuks targematelt küsides tuli välja, et see oli groundhog ehk eesti keeles METSÜMISEJA. No kes mõtleb välja neid loomanimesid????

Aga skoorisime ka peavõidu, jackpoti. Nimelt olime kuulnud, et seal pargis elab ka karusid. Ja kuigi tundus ebatõenäoline neid kohata, võis ju siiski loota. Ühel päeval ühel matkarajal nägime jälge, mis andis lootust…

… ja siis, ja siis, ja siis äkki…

Ilus, eksole no tegelikult oli lugu muidugi natuke keerulisem. Kui metsas oleks vastu tulnud, siis oleks kõhe olnud, aga see pilt on lahtisest autoaknast tehtud. Nimelt peale jälje leidmist sõitsime mööda teed, kui äkki tuvastasin oma indiaanlasepilguga ühe puu tagant karupea välja vaatamas. Võtsin hoogu maha ja seal ta oligi. Poseeris tee ääres päris pikalt, enne kui metsa ära kõndis oma karuasju ajama.

Pargis on mitmed matkarajad. Meie võtsime selliseid mõnetunniseid ja mõnekilomeetriseid, millega sai matkata jugade ja koskede äärde, mida seal oli mitmeid. Ja olid ilusad ja matkad tasusid ennast ära. Kolm-neli kilomeetrit ei kõla eriti pikalt, aga kui näiteks paari kilomeetri kohta on 300 meetrit tõusu, siis väsitab mõnevõrra ära küll.

Enamikus kohtadest sai veele päris lähedale ja ka näpu vette pista. Hea külm värske vesi oli.

Siin oli kosk kaugemal, vaade oli üle oru, katsuda ei saanud.

Väiksemad.

Mulle tegi kangesti nalja see, kuidas igal pool juhendites ja kohapeal olid suured hoiatused “KUNA VESI POLE PUHASTATUD, SIIS EI TOHI SEDA JUUA”. No jummalukene küll, vanad indiaanlased ja vanad eestlased jõid kogu aeg ojast vett, aga meie oleme nii kaasajastunud ära? Ma saan aru, et siin linnas päris igast poriloigust ei ole hea mõte juua, aga no rahvuspargis, kus igasugune inimtegevus on miilide kaugusel… no ma ei tea. Mina jõin, hea puhas külm värske oli, ja olen siiani elus.

Üks lähedal asuv vaatamisväärsus oli veel Luray koobas, kus me ka ära käisime. Oli küll ilus. Täiesti müstilised kivimoodustised.

Kõige müstilisem oli peegelsile koopajärv, kust “lagi” täiuslikult vastu peegeldas, nii et võis arvata, et see on põhi. Pildi pealt ei tule hästi välja, aga kohapeal oli uskumatu.

Lähedal oli ka vanade autode muuseum.