Tänase loo juurde. Gaasipliit ja tikud pealkirjas on muidugi kahtlane kombinatsioon, aga just nendega tuli mul siin viimastel päevadel tegutseda. (Ikka New Yorgis, kus ma veel elan.) Lugu algas sellest, et nädalavahetusel leidsin, et mul nelja auguga gaasipliidil kaks vasakpoolset auku ei tööta. Ja ma polnud neid ka teab mis ajast süüdanud, nii et tont teab, kaua nad ei töötanud. Samas kaks parempoolset töötasid. Ei viitsinud tegutseda ja tegin siis parempoolsetega.

Kaevusin siis vaheldumisi oma gaasipliidi ja Interneti sisse ja üritasin tuvastada, mis tehnoloogiaga üldse pliidid toimivad. Vanasti maal vanaema juures oli nii, et gaas lahti ja lihtsalt tikuga põlema ja oligi kogu tehnoloogia. Aga kortermajas on selline värk liiga prosta ja kasutatakse erinevaid tehnoloogiaid süütamiseks.

Mina teadsin, et on olemas sädemega süütamine. Et keerad nuppu ja siis hakkavad mingid sädemed pragisema ja süütavad gaasi, mis välja tuleb. Aga tuleb välja, et lisaks sellele on olemas ka piloot-tulega (“pilot light”) süütamine. Piloot-tuli on hästi väike gaasileek, mis pliidis kogu aeg põleb. Ja kui keerata “gaas lahti,” et hakkame reaalselt midagi tegema, siis piloot-tuli lihtsalt süütab suurema tule. Mulle täiesti uued teadmised.

Nägingi siis oma pliidis, et mul on üks piloot-tuli kahe augu kohta, ehk kokku kaks pilooti. Ja parempoolne põles ilusti, aga vasakpoolne oli lihtsalt ära kustunud. Ja ilmselt sealt vasakpoolsest piloot-tulest lihtsalt immitseski vaikselt gaasi välja.

Nagu tarkvaras, nii ka gaasipliitide puhul on vea diagnoosimine ja tuvastamine 90% võitu. Ülejäänu, parandamine, on lihtsalt vormistamise küsimus. Ehk siis oleks selle piloodi pidanud lihtsalt tikuga põlema panema jälle ja asi tahe. Aga kuna selgus, et mul pole kodus tikke ega muud süüteseadet, siis jäi see tänaseks.

Vaheepisoodina läksin siis peale tööd kesklinnas tikke otsima. New Yorgis on universaalsed kohad apteegid, kust leiab kõike, alates pudeliveest, suitsust, õllest ja kiirsöögist kuni pabertaldrikuteni. Sekka muidugi ka pisut ravimeid. Mõtlesin, et kui kuskilt üldse tikke saab, siis sealt. Aga võta näpust, tikke neil polnud. Ja ei olnud ka mingis K-Martis, suures säästumarketi tüüpi poes.

Olin siis keset linna ja mõtlesin, tohoo tonti, kuhu me oleme välja jõudnud. New Yorgis tipptunnil kesklinnas leiab küll kõike muud, aga tikke pole võimalik saada???? Aga lõpuks siiski ühest suvalisest ajaleheputkast anti.

Kodus tundus, et gaasilõhna eriti pole, kuigi mul on muidugi praegu õudne nohu ja nagunii lõhna ei tunne. Aga õhutasin natuke tuba, koristasin pliidi ära ja mõtlesin, et proovime siiski. Ja läks õnnelikult, piloot-tuli võttis tuld ja nüüd töötavad pliidil jälle kõik neli auku.

Mõnikord juhtub ikka nii, et teenus ei toimi, ja siis on oluline, kui operatiivselt asi parandatakse. Praegu käis see meeldivalt kähku. Võiks öelda isegi, et mõnele teisele eeskujuks.

Panin Twitterisse uitmõtte:

osale.ee võiks üle viia stackexchange.com platvormile. Badge’id oleks lahedad. Võiks neid ka Eesti keskkonnale kohandada… “Populaarne.”

Hille Hinsberg Riigikantseleist palus asja selgitada. Proovime.

Alustuseks tuleb öelda, et nagu paljud minu uitmõtted, ei mõelnud ma seda päris nii tõsiselt, et kohe hommepäev teeks ära. Näiteks tõlkimine oleks omajagu tööd. Aga proovime siiski lahti seletada, miks minu meelest StackExchange nii osale.ee-st kui ka paljudest muudest kommuunikeskkondadest parem on.

Ja tulles osale.ee juurde, siis vaatasin, et seal on kolm olulist osa: “ideed”, “konsultatsioonid” ja “seadused”. See viimane on otsingumootor, mis skoobist väljas, seega räägiks ideedest ja konsultatsioonidest. Ja miks ma arvasin, et StackExchange oleks ehk huvitav lahendus: sisuliselt on osale.ee ju foorum, kus head ideed peaksid pinnale jääma. Lihtsalt idee võib algatada “igaüks rahva seast” (ideed) või volitatud isik (konsultatsioonid). Aga ideaalis võiks ju nende mõtete ümber tekkida kogukond, miks mitte seal omad liidrid, toimub samamoodi üles ja alla hääletamine jne.

On paar osale.ee omadust, mida StackExchange platvormiga ei saa realiseerida, nt teemade sulgemine teatud aja möödudes. Aga selliseid “ärireegleid” saab ka käsitsi jälgida, kui see oluline on.

Siin on väike ekraanipiltide valik osale.ee-st, stackoverflowst ja pinu.ee-st.

Osale.ee puhul on palju ebaolulisi detaile, mille üle norida võiks, nt sisule on väga vähe kasulikku pinda pühendatud, väga palju navigatsiooni (miks nt on ideed ja nende kommentaarid eraldi tabidel ja ma ei näe neid koos) jne. Aga detailidest olulisem on üldine tunne (ingl k “gist”), mis neid saite kõrvuti vaadates tekib. Ma ei saa midagi parata, et osale.ee jätab tuima mulje. Seevastu Stackoverflow-s ja pinus “elu käib.” Tekivad ja kaovad uued teemad, omavahel rääkides on kohe aru saada, kes on kes. Osale.ee-s näiteks pole profiilide osa üldse esile toodud. Stackoverflow-s on igaühel alati profiililehekülg, mida teised näevad, ka siis, kui inimene pole viitsinud midagi enda kohta kirjutada, siis on lihtsalt natuke tühjem.

Stackoverflow asutajatelt küsiti, mis on hea kogukonna suurus. Nad vastasid, et asi läks mürinal käima, kui jõuti 1000 kasutajani. Eesti mastaabis oleks see ju täiesti saavutatav mõistlik arv. Aga siis peab toetav kasutajakogemus natuke äkilisem olema kui praegune osale.ee.

Ma ei usu, et StackExchange oleks 1:1 osale.ee eesmärkide jaoks üle võetav, kuigi mööndustega pole see ka välistatud. Pigem on see mõeldud provokatsioonina ja mõtlema ärgitamisena, et kasutajakogemust õiges suunas nügida.

See oli muidugi valejutt, et midagi pole juhtunud. Novembris käis mitu komplekti sõpru külas. Näiteks Mart ja Mart. Aga nende/meie ühistest seiklustest saad eraldi lugeda palju pikemalt, kui mina kirjutada viitsisin. Neil on nüüd pool Ameerikat nähtud. New York ei ole tegelikult Ameerika (Ühendriigid, USA… kõik, mis USA-st väljapoole jääb, on hoopis teine teema). Aga kes ei ole ei New Yorki ega muud Ameerikat näinud, selle suhtes on mul väga raske mingeid seisukohavõtte usaldada.

Tuleme tagasi pealkirja juurde. Olen tükk aega tahtnud kujundust värskendada. Marguse tehtu on hästi vastu pidanud, aga vajaks putitamist. Ingliskeelses variandis tegin selle ära, varsti teen ka eesti keeles. Aga uuenduste esimese lainena uuendasin kommentaarisüsteemi, nii et siia kommenteerimine peaks nüüd paremini toimima ja mugavam olema. Vanad kommentaarid jäid võib-olla alles. Või ka mitte. Ei tea ja ükskõik. (Uuel kommenteerimisel on mingi impordimootor olemas, aga ei tea, kuidas ja kui hästi see töötab.) Ei andnud kuskil mingit garantiid, et eelmised igavesti säilivad. Ei anna ka nüüd. Internetis on küll kõik igavesti jälgitav, aga pole ka mõtet eeldada, et kõik igavesti samale lingile alles jääb.

Viimase märkuse kohta: teisest komplektist sõpradest oli mul Priiduga väga sisukas jutt digitaalsest vs atomaar-materiaalsest prügist. Internet on prügitootmise teinud väga lihtsaks. Manhattanis käies saad aru, mida tähendab meie elus materiaalne prügi, mida siit miljonite inimeste tagant iga päev saarelt minema veetakse. Digitaalne prügi on materiaalselt nähtamatu ja vedeleb kõvaketastel, aga võtab samamoodi meie tähelepanu ja on ressursside raiskamine. (Vt Delfi jne.) Kuidas seda käsitleda, on maailmas lahendamata probleem ja äriidee.

Mida teha maamaksuga?
Säilitada kui linna suur tuluallikas
Kaotada kodualuselt maalt
Kaotada igasuguselt elamumaalt
Jätta alles, ent langetada praegust maksumäära
Ei soovi vastata

Küsisin kolleegidelt, kelle sugulastel New Yorgi kandis omandit on. Maamaks on siin tohutu kõrge. Maa- ja omandimaks peegeldab paratamatult ka kohaliku majandustegevuse väljundit. Kui majandus elab hästi, tõusevad paratamatult kõik hinnad, sealhulgas maa. Kes selles ei suuda osaleda, ei saa viidata mingile “põlisele õigusele” alati ühes kohas elada, vaid peavad kolima sinna, kus taskukohasem. Seega “säilitada”.

Kas Tallinn peaks liituma naabervaldadega?
Jah
Ei
Ei soovi vastata

New Yorgi ümber on palju “eeslinnu”, nt Nassau County Long Islandil, ja Westchester County põhja pool, samuti New Jersey osariik, kust mitmed inimesed rongiga linnas tööl käivad. Suuremad ühinemised toimusid NYCis ära 19. sajandi lõpus, kui viis linnaosa (Manhattan, Queens, Bronx, Brooklyn, Staten Island) järjest üheks linnaks ühendati. Praegu ei ole mingit tõmblemist märgata. Seega “ei”.

Mida tuleks võtta ette linnaosadega?
Linnaosavalitsused ja/või halduskogud peaks võimu juurde saama
Samaks jätta
Tuleks muuta apoliitilisteks asutusteks
Ei soovi vastata

New Yorgis on viis linnaosa, ja rahvastikult annavad kõik eraldi kogu Tallinna mõõdu välja, mõni on lausa mitu Eestit. Samas on ainult üks valitav kogu, keskne linnavolikogu. Linnaosades on küll hulk asutusi ja näiteks kohtusüsteem on kohalikul tasemel korraldatud, aga midagi valitavat ei ole. Seega “tuleks muuta apoliitilisteks asutusteks”.

Milliseid meediakanaleid peaks linn omama?
Ainult koduleht
Linnal peaks olema oma ajaleht
Igal linnaosal peaks olema oma ajaleht
Lisaks lehtedele vajab linn oma TVd
Ei soovi vastata

Mingeid linnaosa ajalehti ei ole märganud. On küll televisioon, aga ma ei ole seda kunagi vaadanud. Lisaks on olemas kohalik erameedia. Aga kuna “ainult TV” varianti ei ole, siis jätame hoopis “ainult koduleht”.

Millist abi vajavad töötud linnalt enim?
Sotsiaalseid töökohti
Soodustusi ühistranspordis ja mujal
Toidu- ja kütteabi (kartulid, küttepuud jne)
Töötute abistamine pole linna rida
Ei soovi vastata

Ei ole mingeid erilisi töötutele suunatud abiprogramme märganud, töötud on rohkem osariigi ja föderaalvalitsuse rida. Kodulehel mingeid programme siiski pakutakse, aga ei viitsinud pulkadeni süveneda. Aga Euroopaga võrreldes võib küll öelda, et “töötute abistamine pole linna rida”, abi on siiski üsna tagasihoidlik.

Mis takistab enim ühistranspordi laiemat kasutamist?
Ühistransport ei vii, kuhu vaja
Ühistransport on liiga aeglane
Ühistransport käib liiga harva
Haisvad või muidu ebameeldivad kaasreisijad
Ei soovi vastata

Erinevalt enamikust USA-st on New Yorgis väga hea transport. Patuga pooleks ütleks, et parem kui Tallinnas. Kuigi haisvad või muidu ebameeldivaid kaasreisijad on täiesti olemas, on suurim erinevus see, et enamik inimestest kasutab seda iga päev. Tallinnas on auto ikka popp. Tahaks kõik kolm esimest punkti valida, aga ütleme siis, et “ühistransport on liiga aeglane”, New Yorgis saab geograafiliselt kordades pikema maa metrooga katta kiiremini kui Tallinnas bussiga.

Milline peaks olema Tallinna elamupoliitika?
Valglinnastumist soosiv
Linna tuleb rohkem korrusmaju ehitada
Ei soovi vastata

New Yorgis on suund sellele, et on küll palju vanu ja uusi korterelamuid, aga samas ka hinnad pidevalt tõusevad ja on neid, kes ei jõua maksta. Neid trügitakse linnast välja ja käib tihe elamusuunaline kinnisvaraarendus naabermaakondades. Seega “valglinnastumist soosiv”. Tallinn tervikuna on vist juba päris täis ehitatud.

Mida peate esmaseks abinõuks küttearvete vähendamisel?
Linna toetust kortermajade soojustamisele
Tallinna Kütte monopoli lõpetamist
Soojatorude väljavahetamise toetamist
Otsedotatsioone linnaeelarvest
Ei soovi vastata

Ei oska öelda. ConEd on kohalik energiamonopol, mille lõpetamisest pole lõhnagi. Linn ei toeta eriti ka renoveerimist, v.a munitsipaalpindadel. Valime siis, et “otsedotatsioone linnaeelarvest”, viitega munitsipaalpindadele, kus vaesem rahvas saab soodsalt elada.

Milline suurprojekt tuleks esimesena lõpetada
Põhjaväil
Ülemiste viadukt
Kiirtramm
Linnateater
Kõik linnatänavad korda
Uus raekoda
Ei soovi vastata

New York on teid üsna täis ja mingeid erilisi väilasid siin ei ehitata. Kultuuriasutusi (raamatukogusid jne) siiski kõpitsetakse, aga samas on käsil mitu väga kapitaalset ühistranspordi projekti. Ütleme samas valguses, et “kiirtramm”.

Mis aitaks kõige paremini edendada linnakodaniku tervist?
Rohkem rohealasid
Õhusaaste vähendamine
Rohkem spordikomplekse
Rohkem rattateid
Ei soovi vastata

Siin on päris palju parke. Õhusaastet vähendatakse nt hübriidsõidukitest taksodega. Spordikomplekse ja rattateid pisut on, aga mitte eriti, spordikompleksid on pigem eraomanduses. Aga mõtleme siis ka vaimsele tervisele ja ütleme, et “rohkem rohealasid”, mulle nad siin meeldivad.

Kellele tuleks veel tagada tasuta sõidu õigus ühistranspordis?
Kõigile kooliõpilastele
Toimetulekuraskustes perede liikmetele (näiteks töötute vanemate lastele)
Kõigile pensionäridele
Praegune kord on ammendav
Tasuta sõidu õigust tuleks vähendada
Ei soovi vastata

Mingeid erilisi soodustusi siin pole. Pensionäridele kindlasti mitte. Seega “tuleks vähendada”.

Kas linnaelu olulistes küsimustes tuleks korraldada rahvahääletusi?
Jah, Tallinn vajab rohkem demokraatiat
Piisab praegu korraldatavatest rahvaküsitlustest
Ei, see on populism
Ei soovi vastata

Ei tegeleta siin sellise tsirkusega. Ka küsitlusi pole märganud. “Ei, see on populism.” (Ma pole selles päriselt veendunud, kas idee ise on populism, aga praeguse Tallinna linnavalitsuse kätes küll.)

Kas asjaajamine kohalikul tasandil peaks olema Eestis võimalik ka muus keeles peale eesti keele?
Jah, vene keeles
Jah, inglise ja/või vene keeles
Ei
Ei soovi vastata

Siin on metsikult immigrante, peamiselt hispaaniakeelseid, ja asjaajamine linnaga on dubleeritud. Olen märganud ka korea, vene, hiina jm keelseid silte. Inimestele tullakse vastu. “Jah, inglise ja/või vene keeles.”

Kui tuleb olude sunnil valida, siis kumma ohvri teeksite?
Loobuks eurole üleminekust
Kärbiks pensione
Ei soovi vastata

Oot oot, ma mõtlesin, et see küsitlus on Tallinna kohta? Sujuvalt mindi üle riiklikele teemadele? Aga lülitame siis samamoodi ümber USA föderaalpoliitikale. Vaadates USA eelarve defitsiiti, tundub, et igasugu kriteeriumid on neil täitsa ükskõik ja laristavad nagu kulub. Seega “loobuks eurole üleminekust.” USA ei kvalifitseeruks euroks ühestki otsast

Kas Eesti peaks võõrtööjõudu riiki lubama?
Jah, igal juhul
Jah, kuid vaid spetsiifiliste oskustega spetsialiste
Jah, kuid kvootide alusel
Ei
Ei soovi vastata

USA poliitika on “jah, kuid vaid spetsiifiliste oskustega spetsialiste.” Ja neidki ainult näpuotsaga, aga siiski on see variant kõige täpsemini praegusega sobiv.

Mida teha alkoholi- ja tubakatarbimise piiramiseks?
Tõsta aktsiisi
Keelata reklaam
Piirata müügivõimalusi
Rohkem selgitustööd nende kahjulikkuse kohta
Riik peaks rohkem toetama loobumisnõustamist
Tarbimist ei tuleks senisest rohkem piirata
Ei soovi vastata

Igasugu alkohol ja tubakas on siin osariikide küsimus. Suitsu saab iga nurga pealt, alkoholi jaoks on eraldi viinapoed. Pennsylvanias nt pidi ka õlut eraldi poest ostma, New Yorgis saab õlut supermarketist, aga veini ja muud kallimat eraldi poest. Paneme siiski “piirata müügivõimalusi”, Eestis on need kaubad laiemalt kättesaadaval.

Mis peaks olema riigieelarvest raha eraldamisel nende hulgast esimene eelistus?
Sisejulgeolek (politsei, päästeamet)
Tervishoid
Haridus ja teadus
Lapsed ja noored pered
Pensionid
Ei soovi vastata

Lapsed ja pensionid jäävad välja, neid siin eriti ei toetata. Tervishoiukulud on metsikud, aga enamik läheb administratiivile. Huvitav, et pole välisjulgeolekut, USA kaitsekulud on 4% GDP-st. Kuskilt on kõrva jäänud, et haridusele ja teadusele kulub USA-s 4% GDP-st, rohkem kui Eestis. Paneme siis “haridus ja teadus”.

Mis peaks olema energeetika arenduses Eesti prioriteet?
Põlevkivienergia
Tuule- ja/või päikeseenergia
Ainult taastuvenergia
Tuumaenergia
Erinevaid energialiike tuleks paralleelselt arendada
Ei soovi vastata

Arendavad siin rohelist energiat, aga ehitavad ka kivisöe- ja tuumajaamu. Naftat põletavad niikuinii. Seega “tuleb paralleelselt arendada”.

Kas pensioniiga tuleks tõsta?
Jah
Ei
Ei soovi vastata

USA pensioniiga on 65 aastat. “Jah”

Mis kellaajal peaks tohtima alkoholi müüa?
Kella 10-22 (nagu praegu)
Kella 8-20 (nagu Tallinnas varem)
Kella 08-02
Ööpäevaringselt
Ei soovi vastata

Käisime tiiruga riiklike küsimuste juures ära ja jõudsime kohaliku elu juurde tagasi. Nagu öeldud, siis alkohol on kohalik küsimus. Pennsylvanias õpetati igasugune müük kell 9 õhtul ja vist lausa ainult tööpäevadel (või ka laupäeval), pühapäeval oli viinapood kinni ja pühi suu õllest puhtaks. New Yorgis on poed kaua lahti. Leidsin osariigi dokumendi, mis neid aegu reguleerib, aga New Yorgi linna seal pole. Aga kõhutunde järgi ütlen, et õigeim variant on “kella 08-02”.

Ja tulemus…

Mine siis võta kinni.

Panime siis Kristjan Janseniga pead kokku ja mõtlesime, et miks mitte mingi klubi-kommuuniti tüüpi ressurss tekitada selle teema tarbeks. Kus saab siis igasugu organisatsioonidest ja muudest asjaoludest sõltumatult temaatilist infot puistata, vahetada, teistelt arvamust küsida jms. Ja loodetavasti saame kõik, kes eestikeelses keskkonnas teemal tegutseme, üksteisest rohkem teada.

Neil asjaoludel saigi tekitatud kasutajakeskse disaini grupp. Ehk lühemalt #kasutaja, selle võtmesõna võtaks siis Twitteris jms kasutusele. Mõtlesime pikalt ja laialt ja tundus lõpuks, et just kasutajakesksus ja inimlik vaade on see, mida peaks populariseerima. Et ei ole IT-riigis nii, et “IT-mehed” teevad lihtsalt kuskil midagi valmis ja pärast kõik kiruvad, kui halb süsteem on. Tänapäeval saab disaini ka mõtestatumalt teha. Aga loe pikemalt grupi sissejuhatusest.

Mis edasi saab? Kuidas kaasa lüüa?

Tule ja algata teemasid ja vasta teistele. Näiteks hetke küsimus on peatus.ee. Osaleda saab nii veebi, RSS kui meili kaudu, vali endale sobivaim.

Kui otse gruppi midagi kirjutada ei viitsi, siis vähemalt hoia teema meeles ja kui järgmine kord Twitterisse vms midagi teemal paned, kirjuta juurde #kasutaja, siis saab teemad üles korjata.

1) konkreetse toote vaates. eesti.ee on toode, mis võtab e-riigi kodaniku jaoks ehk kõige kompaktsemalt kokku, ja seega peaks olema igati sõbralik. Et oleks endal hea kasutada ja ka teistele uhke näidata.

2) kasutajamugavus on riigi projektides ja riigihangetest jne siiani olematu olnud. Meenub näiteks tallinn.ee keiss. Tore näha, et nüüd on projekt, mis suudab selle vajaduse ilusti välja hääldada ja asjalikult ette võtta.

Jään huviga ootama, kes on tegija, mis tulemusteni jõutakse, mis metoodikat kasutatakse jms. Katsun ka silma peal hoida ja oma poolt juurde targutada.

Oleks minu teha, siis alustaks üritust Cooperi interaktsioonidisaini vaatenurgast. Näiteks kirjeldaks (reaalse uuringu põhjal, mitte lambist) mõned persoonid (“persona”) ja vaataks, kuidas toode nende vajadusi ja soove täidab.

Siiani oli nii Pittsburghis kui eelmises NYC kodus pesumaja kas samal korrusel või all keldris. Eestis on korterelamutes levinuim, et igaühel on oma pesumasin kodus. Luksemburgis on samuti igaühel oma pesumasin, aga need asuvad kõik ühises pesuköögis keldris, mitte korteris. USAs on mõlemad variandid megaluksus. Pigem on pesumaja kallimates elamutes ühiskasutatav, mis tähendab seda, et antakse kaart, millega saab pesu eest maksta (suurusjärgus 1.50$ kuni 2.75$ kord, olenevalt masina suurusest). Ja odavamates kohtades pole pesumaja hoopiski, vaid pead minema kuskile mujale pesema. Minu puhul siis paar maja edasi tänavanurgale.

Aga keldris ja tänavanurgal asuvatel pesumajadel pole praktilisest seisukohast midagi vahet, või pigem on siis tänavanurgal asuv mugavam, sest esiteks on masinaid rohkem ja teiseks on see ööpäevaringselt lahti. Kortermajas on piirangud, millal võib pesu pesta, ega vist keegi ei taha, et kell 2 öösel mingi masin müriseks seina taga. Aga kui on eraldi maja, siis võib 24h juurdepääsu võimaldada.

Täna läksingi ja pesin seal siis pesu. Polnud midagi erilist, ikka pesupulber ja loputusvahend sisse, masinasse hulk sente ja kõik tehtud.

Aga jutu pealkiri tuleb sellest, et kõigi pesumasinate küljes oli selline hoiatus. Huvitav, kas ajendatud mõnest reaalsest kohtukeisist, kus keegi oma last masinas pesta üritas vms? Umbes nii sellised hoiatused tekivad.

Korrektse riietumise juhend kohalikust poest.

Selle üle olin päris üllatunud, kui mööda kõndisin. Liha on siin linnas küll igas vormis, aga siiani arvasin, et loomad elavad kuskil mujal ja jõuavad linna juba valmis liha kujul. Nüüd aga tuleb välja, et siin minu lähedal on tänava ääres kohe päris ehtne kanala, kust eluskanu osta saab.

Aga New York on sellegipoolest maailma pealinn. Või vähemalt midagi sinna väga lähedale. Olen paljust sellest ilma jäänud, aga minu kolimine siin sees uude elukohta aitab ehk mõnda aspekti valgustada.

• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_eelnevad_lood_ja_m.html
• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_uue_kodu_leidmine.html
• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_uritus_ise.html
• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_korterite_vordlus.html

• Hind. Ega siin mingit saladust pole. Pittsburghis maksin suure kahetoalise korteri eest 1010$ + elekter, NYCis eelmise kodu eest 1655$ (kõik kulud sees), nüüd uues kodus 1050$+elekter+pliidigaas (siin on igal pool gaasipliidid). Sääst ju päris kõva.
• Müra. NYC eelmises kodus oli (torude kolin), uues kodus pole. Võit.
• Prussakad ja muud elajad. Ei ole nii, et Ameerikas on ainult imedemaa ja kõik puhas ja ilus. Prussakad ja muud lutikad ja elajad on siin päris kõva probleem. Metroos olen ka näiteks rotte päris palju näinud. Eelmises kodus nägin ka palju prussakaid, aga mind, vana Lasnamäe-hunti see muidugi ei üllatanud. Poodides on siin prussakamürk ilusti saadaval, nii et poetasin mürgi korteris igale poole laiali, ja prussakaid nägin sellegipoolest aeg-ajalt köögis ja vannitoas. Aga kuna nad mulle päris voodisse ei roninud, siis mis seal ikka. Uues kohas nägin ühte väikest prussakat vannitoa kraanikausis, aga seni pole neid rohkem olnud.
• Asukoht. Vana kodu oli mõnevõrra parem… niivõrd-kuivõrd. Minu rekord vanast kodust tööle uksest ukseni oli 29 minutit. Uuest kodust siiani on 43 minutit. Ja seda siis kaks korda päevas. Aga nagu öeldud, siis New Yorgis loetakse kaugust metroopeatustes ja ajas, mitte kilomeetrites, ning 43 minutit on üsna keskmine või pigem positiivne tulemus.
• Naabrid ja ühistu. Ülalpool juba kirjutasin, kuidas vanal pool olid tegelased üsna tüütud. Uues kodus pole ühistust midagi kuulda olnud. Loodan, et minu suhe majaomanikuga piirdubki igakuise üürimaksmisega.
• Kultuur. Vana rajoon, East Harlem, oli 98% ulatuses mustanahaline. Mul ei ole mustade vastu midagi, nad on väga sõbralikud. Näiteks alguses üks naine seal õpetas mind, kuidas pesumasinaga toimetada jne. Aga siiski jäävad põhjaeurooplase jaoks mustad natuke kaugeks. Uus rajoon on mul 90% latiino, 5% mustad ja 5% valged/aasia. Latiinod ei hoia ennast ka tagasi, nii et elu käib suures osas siin sambarütmis, kui nädalavahetusel autod tänavale aetakse ja makid lõugama pannakse.
• Konditsioneer. Imelik, et Euroopas seda aparaati väga vähe kasutatakse, Ameerikas on see vägagi levinud, kuigi ka mul mõnedel kolleegidel seda pole. Vanas korteris olid mul konditsioneerid kahte tuppa sisseehitatud ja üüri sees. Uues ei olnud midagi, öeldi, et paigalda ise, kui tahad, aga eks siis maksad ka elektri eest. Laenasingi siis kolleegi käest konditsioneeri, mille töömees aknale paigaldas. Võimsus on tal 5000 BTU — kahe toa jaoks natuke väike, aga ööseks panen tubade vahel ukse kinni ja saan ilusti magada. Ühe toa (magamistoa) jahutab ilusti ära, mis oligi peamine eesmärk.
• Pesupesemine. Eestis on levinud värk, et igaühel peab korteris oma pesumasin olema. Väljastpoolt vaadates võib öelda, et see on pigem luksus kui tavapraktika. Euroopas, Luksemburgis, ja minu eelmistes NYC ja Pittsburghi kodudes pesumasinat ei olnud, küll aga oli pesuköök samal majal või samal korrusel, kus siis igaühel oma pesumasin oli, või jagatud pesumasin, kus saab pesu pesta, iga korra eest raha makstes. Nüüd uues kodus pole midagi sellist, küll aga on pesumaja paar maja edasi samal tänaval mõlemal pool, st konkurents, vali millist tahad. Ja pesupesemine hakkabki nii välja nägema, et võta aga must pesu ja pesupulber/loputusvahend selga ja tari need kõik pesumajja ja istu seal, kuni pesemine käib. Pesemise ajal võid iPhone’i mänge mängida või raamatut lugeda. Aga pole üldse ajaliselt hull — kuulen, et Euroopas pesutsükkel kestab 3 tundi, samas kui siin NYCis on mul harjunud tase 30 minutit pesemine + 30 minutit kuivatus, nii et tund iga kahe nädala tagant (aga just nii tihti ma pesu pesen, nädala jooksul ei teki piisavalt mustust) on igati talutav. Kui käiks peenemate riietega, siis mõtleks kõigele sellele kindlasti rohkem, aga minu põhiline riietus on Macy’st, H&M ja jumal teab kust mujalt saadud odavad püksid ja T-särgid, nii et nende jõhker pesu ja kuivatamine, mis neid räigelt kulutab ja ilmselt tihti uusi riideid ostma sunnib, ei ole teab mis kaotus.

Viimane samm oli kolimise korraldus. Pittsburghist NYCi kolisin üksi. Ostsin eelnevalt viis kasti, igaüks ca 70 liitrit, ja neisse mahtus kogu mu maine varandus üra. Aga NYCis elades tekkis mulle aasta jooksul mõnevõrra mööblit ja muud träna juurde ja kogu seda sodi üksi kolida polnud eriti vaimustav. Niisiis leidsin töökaaslase kaudu kolimisfirma ja leppisin nendega kolimise kokku ning tellisin ka hulga kaste, kuhu oma täiendav kola laadida.

Kaste mulle kokkulepitud ajal (umbes nädal enne kolimist) muidugi ei toodud. Aga vähemalt helistas seltsimees ise tagasi ja ütles, et tõepoolest, vabandust, meil laovarud said otsa, aga saaksime teile homme hommikul need kastid ära tuua. Ja see kokkulepe pidas vett, hommikul oligi noormes kohal ja tõi mulle 5 kasti ca 70l ja 5 kasti ca 40l mahuga, kuhu kogu mu maine varandus ära mahtuma pidi. Ja üsna napilt ka mahtuski.

Kolimispäeva hommikuks oli laupäeval kell 9 kokku lepitud, et seltsimehed tulevad kohale. Ja eelneva info põhjal oli kolimisfirma mulle ennustanud, et kolimine võtab aega ca 6 tundi, ja tunnihinna alusel mulle ka üsna krõbeda kalkulatsiooni teinud. Ja tõepoolest, sel päeval kell 8:50 heliseski mul uksekell ja kolm meest olid kohal. Eelmises elukohas oli niisiis 17. korrus ja kolm lifti, aga uues kohas 4. korrus ja ilma liftita. Kui mehed vanasse koju kohale tulid, olin tõsiselt üllatunud, käed käisid nagu kellavärk ja 30 minutiga oli korter tühi. Küsisin, kas saan nende kolimisautoga ka uude kohta sõita, aga öeldi, et kuna nende autosse mahub ainult 3 inimest, otsigu ma pigem oma transport. Seda ka tegin ja varsti olid mehed kohal ja tarisid kogu mu kola väga operatiivselt 4. korrusele uude koju. Lubatud 6 tunni asemel läks 2 tundi ja 30 minutit ja selle võrra ka minul vähem raha. Nii et loen ürituse õnnestunuks.

Käisin läbi palju maju nii Brooklinis kui Queensis, aga suurimaks takistuseks oli tihti kaugus. Siin ei mõõdeta seda mitte kilomeetrites, vaid metroopeatustes ja tööle jõudmiseks kuluvas ajas. Pigem huvi kui reaalse vajaduse tõttu käisin vaatamas nt paari Rockaways asuvat korterit, kust tööle oleks läinud igal hommikul poolteist tundi ja õhtul teist sama palju.

Lõpuks sain kolleegilt soovituse, et vaata Inwoodi. Mul oli juba lootus kadunud, et saaks Manhattanil elada, pigem sihtisin Brooklynit ja Queensi. Aga Craigslistist leidsin ühe Inwoodi kuulutuse, mille kaudu jõudsin sõbraliku maaklerini, kes mulle ühel hommikul viite-kuute korterit tutvustas. Mitmed neist tundusid päris sümpaatsed nii sisu kui hinna poolest.

Oma esimest eelistust ma siiski ei saanud. See oli Broadway ja 140. tänava ristmikul, kõrgete lagede ja hea asukohaga, aga keegi oli selle juba enne mind ära napsanud. Nüüd elangi Inwoodis, Manhattani põhjatipus. Maakleri kaudu tuli ka maakleritasu maksta, mis oli enamvähem suurusjärgus ühe kuu üüriga, aga vähemalt sain endale uue kodu.

Pittsburghist New Yorki kolimine läks mul tegelikult lihtsalt, kui me mõõdame lihtsust aja ja närvide kulus. Mul oli juba töö olemas, aga elukohta mitte. Leidsin siis New Yorgist maakleri, kellega kohtumise aja kokku leppisin ja kes mulle korteri sebis. Eelmisest kolimisseiklusest olen siin blogis ka kirjutanud.

Miks siis uuesti ära kolida? Minu jaoks oli paar suuremat põhjust:

• raha. Ameerikas ja New Yorgis on see kõigi lemmikteema, nii koos kui ilma majanduskriisita. Eelmisel korral sebis mulle maakler lihtsalt mingi korteri, ilma et mul mul oleks olnud krediidiajalugu, mis on siin Ameerikas väga tähtis nähtus. Muuhulgas tähendas see ka, et maksin korteri eest räiget kirvest. Kindlasti rohkem, kui kohalikud, kes siin palju aastaid elanud. Aga kui nüüd on aasta jooksul ajalugu tekkinud, oli võimalus uue elu suhtes hinda oluliselt vähendada. Põnev on see, et mulle laekus vanasse kodusse postiga üüritõstmise avaldus ja samal ajal helistas ka keegi mesimagusa häälega vanem daam, et ” ah see, mis teile postiga tuli? ärge seda tähele pange, võime teile anda palju parema soodushinna järgmiseks aastaks…” aga minu jaoks loeb siiski see, mis on paberil tulnud, mitte mesijutt, mida mulle telefonis kõrva puhutakse.
• naabrus. Ma arvasin, et sellest eriti ei hooli, sest väga palju ju kodu ümbruses väljas ei käi. Siiani olen elanud nii, et “kodu” ja “linn” on kaks erinevat nähtust, mis teineteisega seotud ainult transpordisüsteemi kaudu, ja suurem osa elu toimub “linnas”. “Kodu” on koht, kus ainult magamas käiakse. Aga kui nüüd on uue kodu ümbruses parvekaupa toidupoode, spordiklubisid ja muud, siis on see täitsa nähtav lisaväärtus.
• ühistu. Kunagi ma ka kirjutasin, et eelmisel sügisel käisin ühistu koosolekul. Minu senised koosolekukogemused pärinesid Eestist ja omanike ühistust, mis tähendas, et omanikke ühendas huvi oma korteri ja kogu kinnistu ümber pikemas perspektiivis. Seevastu siin NYCis oli tegu üürnikega, kellel omaniku vaatevinkli huvisid polnud, ja pigem oli küsimus selles, et omanik üritab meile pidevalt käru keerata ja kuidas tema vastu kõige paremini sõdida saaks. Selle vastu mul huvi puudus ja koosolekutel ma ei käinud, aga ukse alt topiti siiski pidevalt kirju sisse. Viimased kirjad topiti vahetult enne ärakolimist: 1) omaniku/üürileandja poolt oli kiri, et korteritesse hakatakse paigaldama elektrimõõtjaid, ja et sellel-ja-sellel kellaajal paluks kodus olla, et mõõtjat paigaldada (varem oli elekter üürisumma sees); ja 2) üürnike ühistu poolt, et NYC línnavalitsusele on esitatud protest, et nende mõõtjate paigaldus on kolme pidi ebaseaduslik ja kindlasti mitte ei tohi neid paigaldajaid oma korterisse lasta, kuni linnavalitsusest menetlusele lahendus antakse. Minul selle juraga tegelemiseks huvi puudus ja on hea meel, et sealt tulema sain. Uues kodus pole senini ei ühistu ega omanike poolt mingit tõmblemist märgata olnud.
• müra. Elasin 17-korruselise maja 17. korrusel ja igal hommikul kell 5 hakkas mingi ventilatsioonisüsteem päris valjult mürisema. Vist asus katusel ja pumpas teistele õhku, aga mina magada ei saanud. Talviti lisandus sellele torude kolisemine: mingi auruventiili klapp või kurat teab mis, mis vannitoas (vannituba oli mul magamistoa kõrval) päris valjult plõksis ja und häiris. Avastasin enda jaoks eelmisel sügisel magamiseks kõrvatropid, aga kokkuvõttes pole see ju kuigi pädev lahendus. Pigem võiks elda kuskil. kus öine müra ajudele ei käi.

Reklaamid ise on, nagu nimi ütleb, ajatud. Olles nüüd elanud mõnda aega vabas ja suures maailmas, võin öelda, et kõigil, kes vähegi midagi teistmoodi/nõukogude ajast mäletavad: hoidke seda meeles, ja mäletage, kui vähegi võimalik. See tuleb ainult kasuks, kui tead, et elada on võimalik rohkemalt, kui ainult ühte moodi. Ja see DVD hõlmab endas kogu seda kogemust.

DVD peal on eesti keeles kaks riba: puhtad reklaamid, ja koos kommentaaridega. Puhtad reklaamid ise on tõepoolest kullafond, seetõttu keskendun alljärgnevas rohkem kommentaaridele.

Kommentaaridest ootasin mõnevõrra rohkem. Algas asi suhteliselt nõrgalt, aga lõpus läks paremaks. Siin võib olla muidugi faktoriks ka portvein, mida vaatamise kõrvale tarvitasin aga üldiselt, kui vaatan kommentaaridega DVD-d, siis eeldasin, et kommentaarid jooksevad sisu/reklaamidega samal ajal. Aga siin DVD-l olid video/audiokommentaarid vaheldumisi sisuga. Mis võib olla nii hea kui halb, oleneb vaatenurgast.

Niki on armas tüdruk, ei saa midagi paha öelda, väga palju pilti oli just tema peale mängitud. Kommenteerisid väga paljud inimesed, kes 20 aastat tagasi just nende reklaamide tegemises osalesid, kas siis näitleja, operaatori, helilooja või muu asjapulgana. Nende puhul oleks ehk oodanud seda, et nad oleks helirida dubleerinud ja just ennast/enda tööd vaadates hüüdnud, et “no mida/sel päeval oli asi nii”. Aga ka praegusel kujul vaheldumisi kommentaare ja materjale vaadates sain palju targemaks.

Küsimused ja vastused mõjusid kohati, eriti alguses, suht kunstlikult ja tuimalt. Üks küsimus ja mittemidagiütlev vastus, no mis krdi formaat see on? Ilmselt olen liiga palju ameerika meelelahutusega harjunud, ootan elavust ja sujuvust. Aga kui küsimuste sisu kuulata, siis mida aeg edasi, siis seda paremini oli see reklaamide sisuga kokku mängitud. Ja DVD hinda on sisu kindlasti väärt. Nii et jookske, ostke, kui veel on.